Viktor Kingissepp kummitab edasi

Noor kunstnik portreteerib skandaalseid natsionaalbolševikke tegevuses.

Hobusepea galeriis avati möödunud kolmapäeval noore Karl Nageli maalinäitus “Kodumaa tütar kutsub!”, milles rahulolematus Eesti Vabariigiga võtab päris poliitilise suuna.

Fotolikku joont aimavatel maalidel näeme verisulis limonovlasi piketeerimas Riia ja Moskva riigiasutuste ees, aheldatuna mõne paljukäidava koha külge, vastamas kurjalt vaataja pilgule, demonstreerimas pahaendelist tätoveeringut oma õlal ja mida iganes.

Maalid on tumedas koloriidis: musta ja punase kombinatsioonid, sekka sügavat pudelrohelist, ning saamegi seinale suure ängistava pleki, milles tanksaapad, loosungid, khaki ja veri löövad käed vihaste noorte pettumusega maailmas, mis ei olegi neid avasüli vastu võtnud. Tundub jah, nagu pressiteadegi mainis, et ega noorel Nagelil olegi enam kunstis mingit asja ajada, rohkem huvitavad teda rindekunstniku kannused, mida võib Venemaa natsionaalbolsŠevikke portreteerides teenida. Maalidel istuvad nood salonglikus poosis trellide taga nagu meie aja Viktor Kingissepad, kes muud ei teekski, kui ajaks kodanlasi auku. Nende seas kohtab ka pikajuukselisi naisi, kes pole teps mitte süütud dekabristipruudid, vaid riigikukutajad ise, granaat pihus.

Lohakus ja viitsimatus, millega noor batalist on sedapuhku pintsliga ümber käinud, annab tunnistust sellest, et ta nõutab maailmalt rohkemat, kui seda on mõne kunstikriitiku tunnustus. Tundub, et Nagel ongi siirdumas poliitilise võitluse sfääri, kus maksab pigem plakatlik löövus ja lubadus kord majja lüüa. Lüüa kord majja ja anda kellelegi vastu nina paistab Nageli silmis olevat sama. Kellegi verine koon ühel lõuendil tõendaks ühtaegu nagu märterlikku eneseohverdust ja maailma kurjust.

Ruupor limonovlastele

Mida suuremas ulatuses on kunstnik oma esteetilised aktsiad poliitiliste vastu vahetanud, seda rohkem nõuab tema looming ka poliitilist hinnangut. Antud juhul saab see olla ainult eitav. Mitte sellepärast, nagu huvitaks poliitika kunstnikku vaid seetõttu, et ta võimendab kunstis mustasajalist vägivalda, ulatab sellele kandikul vaba mikrofoni, laseb sel kõlada enda loomingus.

Ma ei arva, et sündimine Eesti Vabariiki oleks mingi suuremat sorti lotovõit, kuid mõõtu tuleb ka tunda. Kunagi sai interrinde võitlejaile lahkelt soovitatud Narva silla ületamist kui lahendust kõikidele nende probleemidele.

Samamoodi skandeerivad Läti rahvuslased siiani “kohver-raudteejaam-Venemaa!” neile, kes tunnevad end lõunavabariigis halvasti. Arvan, et ka Karl Nagel, andekas noor kunstnik, võiks mõned põhimõttelised valikud langetada oma võimaliku emigreerumise valgusel. Et lõpeks kord see vingumine ja vimmavedamine.

Kodumaa tütar kutsub!

Karl Nageli maal

••Hobusepea galeriis

••Näitus jääb avatuks 14. märtsini.

Limonovlasi on Eestiski

••Venemaa natsionaalbolševistliku partei aktiviste, keda kutsutakse partei juhi, vene kirjaniku Eduard Limonovi järgi ka limonovlasteks, on ka Eestis.

••“Asjaolu, et (need) organisatsioonid on Eesti territooriumil väikesearvulised või peaaegu esindamata, ei maksa alahinnata: kõnealuste liikumiste ideoloogia ja tegevusmeetodid on sarnased maailmas üldlevinud ekstremismiga.” (Kapo aastaraamat 2002)

••Suurem Eesti riigi vastu suunatud limonovlaste aktsioon toimus sügisel 2002, kui Eesti saatkondade ees protestiti küüditajate kohtumõistmise vastu.