Eesti leiutajate indu pärsib riigi ja firmade vähene huvi
Euroopa innovatsiooniraportis mahajääjate hulka langenud Eestis võtavad inimesed oma leiutistele patente kordi vähem kui lõuna- ja põhjapoolsetes naabermaades. Kui Soome annab oma kodanikele aastas välja üle 1000 patendi ja isegi Lätis-Leedus on neid üle saja, siis Eestis anti mullu välja vaid seitse patenti.
Patendiameti patendiosakonna juhataja asetäitja Monica Lauri nõustus, et Eestis antakse välja vähe patente, kuid ka taotlusi napib. See peegeldab tema sõnul otseselt Eesti majanduse seisu.
“Vähene patentide arv on Eesti majanduses valitseva olukorra tagajärg, suhteliselt vähe on nn tootvaid ettevõtteid, pigem eelistatakse allhanget või vahendustegevust,” ütles ta.
Samas registreeritakse osa Eestis leiutatud asjade patent välismaal seepärast, et seda välismaal müüa.
Õigused välisfirmadele
“Ja kuna Eesti ettevõtted on suuresti väliskapitali osalusega, siis läheb neis tehtav uurimis- ja arendustöö emafirma kaudu patenteerimisele ehk patent registreeritakse välismaal,” märkis majandusministeeriumi innovatsioonitalituse nõunik Tea Danilov. “Samuti puuduvad Eesti ettevõtetel patenteerimistraditsioonid, peamiseks konkurentsistrateegiaks on konkurentide edestamine kiire tegutsemise teel. Seega võib vähene intellektuaalse omandi kaitse olla ettevõtete teadlik valik.”
Danilovi sõnul on eestlaste registreeritud patentide vähesus tingitud madalast ettevõtlikkusest ning Eesti teadusasutuste teiselaadilisest huvist. “Patendi hoidmine on tasuline ja sel on mõtet vaid siis, kui patenti tahetakse kuidagi kasutada,” ütles Danilov. “Meie teadusasutuste huviks on saada publikatsioone, sest sellest sõltub nende rahastamine.” Ettevõtjate hulgas on aga teadus-arendustegevuse kulutused väga väikesed ning võimekus piiratud, lisas ta.
Nii ettevõtjaid esindava Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse innovatsiooni- ja tehnoloogia arenduse direktori Madis Võõrase kui ka TÜ tehnoloogiainstituudi asedirektori Erik Puura sõnul kaasneb innovaatiliste ideede rakendamisega paratamatult risk, mida firmad ei suuda ise kanda. 20 ideest kuni viis hakkavad võib-olla tulemusi andma, märkis Puura, kuid kui ka rikkaimad Eesti ettevõtted võtaksid ühe või kahe projekti rahastamise riski, siis oleks see nende jaoks liiga suur. “On räägitud, et Eesti riik võiks asutada riskikapitali fondi, kuid poliitilisel tasandil ei ole jõutud sobiliku lahenduseni,” märkis ta. “See oleks nagu Eesti valem, et üks pluss üks võrdub nulliga – kui on kaks ühtlustamata ideed, siis asjad jäävad seisma.” Tänavu teise patendi saanud sõjatehnikat tootva AS-i Eli juhataja Tõnu Vaheri sõnul on patendi võtmine auasi, mitte rahateenimismoodus. Pealegi peab selle eest igal aastal tasuma kolm kuni viis tuhat krooni patendimaksu. “Ja mida rohkem teed, seda rohkem maksad,” ütles Vaher.
Tulemused eeldavad riigi tuge
Teaduste akadeemia presidendi Richard Villemsi sõnul pole riik seni teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuride loomiseks eriti midagi teinud.
“Kui need luuakse, alles siis on õigustatud nõuda ja loota, et tuleksid ka tulemused,” ütles ta. “Tehnoloogiliseks innovatsiooniks peab olema vastav baas, seda on Soome mõistnud juba 40 aastat tagasi.” Madalalt alustades saavutati ühe innovatiivsema riigi staatus sihikindla tööga. Eestis leiutamist toetavaid riiklikke organisatsioone nagu Soomes ei ole.
Soome teadust toetavaid organisatsioone loeb patendiameti patendiosakonna juhataja asetäitja Monica Lauri kokku neli – need tegelevad leiutajate toetamisega, ettevõtete teadus-arendustegevuse rahastamisega ning koolituste ja uute tehnoloogiate katsetamise toetamisega.
Euroopa innovatsiooniraport peab Eesti puhul hoiatavateks märkideks väheseid USA patendiametis registreeritud patente ja madalat tööhõivet kõrgtehnoloogilises tööstuses.
Lisaks suudavad Eestis teiste EL-i riikidega võrreldes murettekitavalt vähesed teadus- ja tehnoloogiavaldkonna üliõpilase kooli lõpetada. “Mõneti on probleem selles, et neile erialadele õppima asujad ei jõua diplomini, vaid lähevad tööle ning õpingud jäävad lõpetamata,” ütles majandusministeeriumi innovatsioonitalituse nõunik Tea Danilov. “Selline olukord valitseb infotehnoloogia kraadiõppes, mistõttu ei teki õppesuuna arenguks vajalikku doktorantide ja teadurite kaadrit.” S.L.
Häid projekte on rohkem kui mullu
Madis Võõras, EAS-i innovatsiooni ja tehnoloogia arenduse direktor
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele laekunud toetustaotlustest on näha ettevõtjate huvi tõusu. Nüüd on projekte rohkem kui raha, aasta tagasi oli vastupidi.
Ettevõtjad on leidlikud. Aga tulemuste rakendamisel pole küsimus mitte ettevõtjate teadlikkuses, vaid pigem võimekuses arendusprojektide tulemusi rakendada. Sageli käsitletakse innovatsiooni kui nähtust, mis lõpeb mingi uue asja väljamõtlemisega ja miks mitte ka selle esimese prototüübi valmis tegemisega. Tegelikult läheb asi alles siis keeruliseks, sest see tuleb ka turule viia. Sageli on müügikulutused võrreldes idee väljatöötamisega oluliselt suuremad. Siin kipub raha otsa saama ja läheb vaja investoreid. Siis on vaja vahest isegi rohkem raha kui innovatsiooni esimese poole tegemiseks.
Eestis on suhteliselt piiratud ettevõtete ring, kes on suutelised rakendama Eesti teadusasutuste potentsiaali. Ja niikaua, kuni toimivad lihtsamad ärimudelid ja tooraine müügiga on võimalik head äri teha, pole ka põhjust võtta ette keerulisemaid projekte.
Riigi panus peab olema minimaalne, et stimuleerida ettevõtjat panema mängu maksimaalne panus – ettevõtja peaks selle toetusega saama riigilt kinnituse, et ta pole projektis üksinda, vaid on osa suuremast poliitikast, mida riik tahab edendada. Küsimus ongi õige vahekorra leidmises.
