Kahtlemata võib ulmet pidada kirjanduse meelelahutuslikumasse ossa kuuluvaks – vähemalt selles mõttes, et igavus ja ulme ei sobi kohe kuidagi kokku. Veskimees on seejuures autor, kes ei kirjuta põnevikku põneviku pärast, vaid väljendab oma teostes – kuidas seda nüüd ilma pateetikata öelda – muret inimkonna käekäigu pärast. Mitte liiga pealetükkivalt, õnneks. Ja olgu kirjeldatud nähtused või paigad argiteadvusele kui tahes kauged, igal juhul jääb mulje, et autor teab, mida teeb. Kui teadusliku fantastika põhiline nõue on, et kirjeldatu ei tohi olla vastuolus kirjutamisaegsete teaduslike seisukohtadega, siis mahub “Pilvelinnuste ajastu langus” (PAL) selle alla küll. Vähemtaiplik osa lugejatest võib liiga palju matemaatikat ja füüsikat meenutavad seletused muidugi vahele jätta ja toimuvat võluvärgiks pidada…

Raamatu alguses tajub tudengiseisuses Alfred Kärp, võitluskunstide ja reaalteadustega keskmisest enam kokku puutunud noor mees, kuidas mingi võõras teadvus temaga kontakti otsib. Kontakt õnnestub, Alf hakkab huvi tundma ja õige pea – ise seda küll täpsemalt mõistmata – sibab hiirekesena maaväliste jõudude poolt ette valmistatud katses-labürindis. Tsivilisatsioonid, millega ta kohtub – täpsemalt on juttu kahest –, lasevad Alfil (ja lugejal) aimata, milline võinuks olla areng Maal, kui inimese (hea küll, kas või ainult valge mehe) põhiloomus oleks kujunenud teistsuguseks. Alf osutub katsetajatele liiga kõvaks pähkliks ning raamatu lõpuks tegutseb ta juba ise. Ja sellisel tasemel, et lahingukära vaibudes on tulemuseks kümmekond tuhat ruutkilomeetrit põlenud maad – sest oli ju tarvis naine ja laps pahade käest pantvangist päästa.

Välgatab sõdurihuumor

Lugemine ei ole alati lihtne – või õigemini on petlikult lihtne: tegevus käib, tempot maha ei võeta, aga kui pilk vaid diagonaalis üle lehekülje libistada, siis jääb mõni tegelaste- ja intriigiderohke süžee mõistmiseks vajalik vihje vahele. Mõnda episoodi oleks ehk tahtnud enam aistitavust, kuid omast kohast on loogiline ju ka see, et pahatihti nõuavad olud peategelaselt keskendumist modifitseeritud Dragunovile ning lilledele ja linnukestele ei jää eriti aega. Ühetoonilisusest päästavad karmi sõdurihuumori nauditavad välgatused.

Paradoksaalsel moel on kogenud lugejat ulmes üsna raske millegagi üllatada – samad head mõtted tulevad paljudele kirjutajatele ja geniaalselt värskeid ideesid ei kohta ka kogu ingliskeelse ulme peale sagedamini kui kord aastas. Ja see ei võta Veskimehe loodud maailmal sugugi tükki küljest, kui PAL mulle lugedes näiteks Jack Chalkerit meenutas (kolmetine jaotus pluss deemonid). Kohalikel algajatel ulmeautoritel soovitaks PAL-i hoolega lugeda. Esiteks, võrreldes Algernonis ilmunud esimese osaga (veebruar 2000, sealses järelsõnas nimetatakse algidee tekkimise daatumina aastat 1987) on tekst läinud küpsemaks, lisandunud osad muudavad tollal segasena tundunud maailma terviklikuks. Ehk siis: kümme või rohkemgi aastat küpsemist võivad romaani puhul osutuda kasulikumaks kohe esimese variandiga lugejate ette tulekust.

Teiseks, Veskimees on olnud oma maailma kirjeldamisel üsna heldekäeline. Jätnud sellesse piisavalt palju põnevat arendusruumi. Näiteks Indrek Hargla romaanide maailmadesse on minu arvates palju raskem midagi lisada. Arvestades, et algajatel autoritel läheb suurem osa jõust just (endale ju isegi originaalsena tunduva) tausta loomisele, oleks ehk otstarbekam esialgu kätt proovida juba olemasoleva täiendamisega. Liiatigi on Veskimees ise igasuguse valehäbita toonud kõrvaltegelasena sisse kohaliku ulme vast tuntuima palgasõduri. Nii poleks tal pilvelinnuste kandist teistegi jalajälgi leides ehk põhjust solvuda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid