Näitleja ja maamees

Loen muudkui lehti ja imestan – küll on palju suvelavastusi! Näitlejatele üldse enam rahu ei anta. Suvel peavad ka mängima! Minusuguse vana inimese jaoks on see sama imelik, kui näha talvel korstna otsas kurge. Vanasti küll sellist asja ei olnud. Suvel tehti suvetöid ja talvel tehti talvetöid. Suvel sõideti vankriga, talvel saaniga. Aga nüüd näe, tehakse suvel kah teatrit ja küllap mõni loll sõidab juulikuus saaniga kah. Minu õnnis isa ütles sellise asja kohta Tagurpidi-Antsla.

Vanasti oli selline komme, et kevadel pandi teater hoopis lukku – igavene pirakas taba riputati uksele – ja kõik näitlejad sõitsid maale puhkama ning kosuma. Mäletan, meie talus käis igal suvel Paul Pinna. Tal oli kohe oma väike kamber teisel korrusel, kust avanes tore vaade heinamaale. Pinna siis lesis oma sängis ja vaatas uniselt, kuidas inimesed niidavad. Vahepeal magas, siis sõi. Kuus korda anti talle päevas suppi ja praadi, aga kärjemesi, värske piim ja soe sepik olid muidugi kogu aeg voodi kõrval ootamas. Võta ja maiusta, millal tuju tuleb! Inimesed armastasid oma näitlejaid, toitsid ja poputasid neid nagu oskasid. Lapsed korjasid kraavipervelt Pinnale maasikaid ja punusid pärgi. Vahel kaeti terve tema voodi karikakarde ja võililledega.

Ja seda, et näitleja peaks suvel tööd tegema ja midagi mängima – seda ei tulnud kellelgi mõttessegi. Ei, kosuma pidi ta, kenasti priskeks ja ümmarguseks muutuma, nagu karumõmm enne talve. Pinnat kaaluti iga päev ja kõik talumehed naersid rõõmust, kui nägid, et meie kuulus näitleja on ilusasti juurde võtnud. Ja Pinna ise oli ka rahul, ma ei kuulnud kunagi et ta oleks igavuse üle kaevanud või keset suve teatrisse kippunud. Pikutas rahulikult oma voodis või ilusa ilmaga aias õunapuu all. Ehk jälle jalutas aeglaselt järve äärde, läks vette ning ulpis seal, kuni lõunakella löödi.

Ja tänu sellele oli ta talvel terve ja tugev nagu hästi hoolitsetud hobune ning jaksas igal õhtul teatris mängida. Sel ajal oli jälle talurahval tööd vähe, siis oli nii tore linna sõita, Estonia puhvetis mõned pitsid teha ja pärast end saalis mõnusasti pehmesse tooli välja sirutada. Magus uni tuli peale, kui vaatasid, kuidas punapõsine, mett ja saia täis topitud Pinna seal laval sehkendas. Tukkusid natuke, vaatasid jälle tsipake aega Pinnat, tukkusid jälle. Suvel töötas maamees, talvel töötas näitleja. Nii oli õiglane ja hea.

Aga see mis praegu sünnib, see on mingi segapuder.