TIIT SINISSAAR: Ameerika kaudu Euroopasse
Õigupoolest on see päris koomiline, et euroopalikke väärtusi selgitab meile ameeriklane. Solidaarsusideaali kandvaid prantslasi näikse meil olevat raske mõista, rääkimata nende aristokraatlikust presidendist Chiracist. Aga Jeremy Rifkinit kuulatakse, ta näib lihtsa mehena, oleks justkui oma. On väga hea, et temasse usutakse, sest erinevalt paljudest kohalikest pole ta pelk arvaja, tema jutt on täis fakte ja nendevahelisi mõttetihedaid seoseid.
Tänu Rifkinile oleme nüüd kõik teada saanud, et maailma 356 rikkaima inimese aastane sissetulek on sama suur kui 40 protsendil inimkonnast. Kolm ja poolsada versus kaks ja pool miljardit. Vähe sellest, üha laiemalt koonduv globaalne kapital ähvardab kogu maailma tegelikeks juhtideks teha suurkorporatsioonide ladviku, kõigest 400–500 inimest. Lõhe Ameerika rikaste ja vaeste vahel aina käriseb, elukvaliteedilt läksid EL-i vanad liikmesmaad USA-st juba kümme aastat tagasi mööda. Sestap vaatavat nii Aasia, Aafrika kui ka Lõuna-Ameerika eeskuju-unelmana mitte individualistliku Ameerika, vaid hoolivama Euroopa poole ja sedasama soovitab Rifkin ka eestlastele.
Eestis aga kõlab ikka veel lihtsustatud ülistuskõnesid majanduskasvule kui eesmärgile, isegi üksnes näitajale omaette – justkui asjale iseeneses. Sotsiaal-programmidest loobumise ja majandusarengu vahel polevat aga mingit positiivset korrelatsiooni, neist loobumine tekitab üksnes negatiivset majanduskasvu, väidab Jeremy Rifkin. (Skandinaavia heaoluriike on eestlastel kombeks sotsialistlikeks tänitada, samas neid ihaledes ja sinna tööle või koguni elama pürgides.) Vaielgu Rifkiniga, kes tahab, aga seda on väitnud ka paljud teised haritud eurooplased (nt Bundestagi CDU/CSU fraktsiooni esimees dr Wolfgang Schäuble Tallinnas esinedes).
Igatahes ei tähenda sotsiaalsus lihtlabast abiraha laialijagamist. Laiemalt vaadates tehakse üldse väga palju sotsiaalpoliitilisi otsuseid väljaspool otsest sotsiaalsfääri, olgu nendeks siis haridus, kultuur, avalikud teenused, teed, transport ja üldse kogu infrastruktuur, turvalisus – ülepea kõik see, mis toimub avalikus sfääris, kujundab inimese elukeskkonda ja seeläbi elukvaliteeti.
Muidugi on riigi arengu- ja elatustaseme üks olulisi näitajaid keskmine palk, aga kui sissetulek jaguneb nii nagu algul toodud näites, on keskmisega vähe midagi peale hakata, peab vaatama kihte ja nende kihtide paksust. Eesti 2004. aasta palgapüramiid (Äripäev, 10. mai) näitab, et laias laastus teenivad pooled palgasaajad kuni poole keskmisest palgast, veerand teenib poolest kuni keskmise palgani ja veerand teenib keskmisest rohkem ehk siis kolmveerand palgasaajaid alla ja veerand üle keskmise, tipus 300 aastapalga-miljonäri.
Eesti – lõhe või heaolu?
Kuhu siis liigub Eesti, kas sissetulekute lõhe suurenemise või ühtlasema heaolu mudeli suunas? Eesti vahed pole muidugi nii suured kui maailma rikkaimate inimeste ja suure hulga vaesemate riikide vahel, kuid lõhe laieneb.
Mitte tulumaksumäär pole liiga kõrge, vaid meie palgatase on häbematult madal. Selles mõttes oli Reformierakonna üle-eelmine valimisloosung tõsta keskmine palk 9000 kroonini kuus vähemalt suunana palju õigem – muidugi, kui see tõus ei tule üksnes tipu arvelt. Tööandjad väidavad täie õigusega, et nende sotsiaalmaksukoorem ühe suurimana Euroopas on liiga ränk, ometi haigekassa kiratseb ja pensionid on nigelad. Aga pensionisuurust palka makstakse mitmesajale tuhandele töötajale ja meie palgasaajate sotsiaalmaksukoormus on pea olematu. Häda aga selles, et nii väikeste palkade korral ei saagi töötajatelt rohkem sotsiaalmaksu võtta, ei igaühe tuleviku- ega üldisesse solidaarsusfondi. Selline olukord pole aga jätkusuutlik. Eesti areng ja poliitiline tegelikkus on üleminekuühiskonda toppama jäänud.
Neid dokumente ja artikleid, kus räägitakse Lissaboni protsessist, Eesti edust, teadmistepõhisest majandusest, kõrgtehnoloogiast, suuremast lisandväärtusest, innovatsioonist, tehnoloogiavõimest, kõrgelt haritud spetsialistidest ja oskustöölistest ning muust sellisest, on viimastel aastatel kokku kirjutatud virnade viisi, kuid tegelikus elus pole õigupoolest midagi muutunud. Soomes tehti pikki aastaid ränka ja järjekindlat tööd kogu majanduse viimiseks innovatiivsele kõrgtehnoloogilisele teele ning alles loodud süsteem ja keskkond andsid võimaluse Nokia tekkeks.
Kõrgema lisandväärtusega majandus ja kõigi inimeste osasaamine arenguhüvedest on need euroopalikud väärtused, mille poole Eesti peaks pürgima. See aga tähendab, et lühikese perspektiiviga “projektipõhisest” võimuvõitluse-poliitikast ja üksikute edukultuse lansseerimisest tuleb loobuda ning taas kord seada selged sihid mitte üksikute valijagruppide, vaid kogu Eesti ühtlase arengu hüvanguks.
