Mis on selle hirmu taga? Minu arvates on ajakirjandus (ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas, kus samuti sellesarnane debatt käib) kasvanud nii suureks ja võimsaks, et varjutab päikese. Meedia ei ole neljas võim enam mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Meedia-tööstuse kasumid on tohutud. Meedia võib kukutada valitsusi ja hukutada riike.

Meedia võim on muutunud nii suureks, et see tekitab inimestes hirmu. See on täiesti mõistetav. Inimestele tundub, et selle tohutu võimu juures puudub meedia üle igasugune kontroll, mis seda ohjeldaks või piiraks. Meedia eneseregulatsioon ei tundu eriti veenva argumendina.

Kinnised asutused

Tuleb tunnistada, et ajakirjandus ei ole eriti palju teinud selleks, et luua mõistmise silda meedia enese ja lugejate/kuulajate/vaatajate vahele, “üle vaevavete”. Toimetused on ikka veel salapärased ja kinnised asutused ning avatud vaid üksikutele “valitutele”. Mis toimub seal sees, kas ehk võetakse vastu raha “sponsoritelt”, ärimeestelt ja poliitikutelt? Igasugu jutte liigub!

Paljude arvates tegutseb ajakirjandus ikka samamoodi, nagu tegutses härra Walteri juhitud ajalehe La Vie Francaise’i lehetoimetus Maupassanti surematus romaanis “Bel-Ami” – häbenematult omanike otseseid majanduslikke ja poliitilisi huvisid teenides ja tuulelipuna suunda muutes. Paljude arvates on ajakirjanikud sama albid ja tühised inimesed nagu Ilfi ja Petrovi romaanis “Kaksteist tooli” kirjeldatud Gudoki toimetuses.

Kui palju on avalikkusele teada sellest, kuidas toimetused langetavad (üli)olulisi otsuseid – millest kirjutada ja kuidas kirjutada. Mis määrab selle, mis on ajakirjanduse jaoks oluline ja mis mitte? Seda teavad väga vähesed. Ning see pimedus sünnitab koletisi ja umbusaldust.

Toimetused kogu maailmas on jätnud oma lugejatega suhtlemise unarusse, jätnud neile põhjalikult selgitamata, milline on ajakirjanduse roll ühiskonnas ja kuidas sõnavabadus toetab demokraatiat. Võib-olla on see tingitud tähelepanematusest majanduslike raskustega võitlemisel, aga võib-olla ka peapööritusest majandusliku edu saavutamisel.

Probleemi lahendamisega ei saa viivitada. Kodanikud (kes üha enam on ka “netikodanikud”) on juba ajakirjanduse vastu mässu tõstnud ja loovad miljonite blogide kaudu oma käe peal “oma” ajakirjandust. Toimetused ei oska veel oma lugejatega suhelda nii, et tekiks vastastikune usaldus.

Ajakirjanduse usaldusväärsuse peab taastama ajakirjandus ise, seda ei saa teha seaduste ega litsentseerimisega. Ainus tee selleks on selgitada, kuidas ja mis põhi-mõtete järgi ajakirjandus oma otsuseid langetab, ning neid otsuseid moraali ja eetika seisukohast põhjendada. Ning alati vastata lugejate küsimustele. Selleks sobivad suurepäraselt paberlehest palju kiiremaid vahendid – internet ja blogid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid