Organismi loomulik kaitsevõime vajab tuge
Paljude inimeste elulaad ja -keskkond paneb organismi antioksüdantse kaitsevõime väga tugeva surve alla. Siia hulka kuulub nt suitsetamine, keha-võõraste ühendite üha suurenev tarbimine toidu ja kosmeetikavahenditega. Lisanduvad ka keskkonnaprobleemid nagu osoonikihi hõrenemine, keskkonna üldine saastumine jne. See kõik koormab organismi antioksüdantset kaitsesüsteemi ning võib viia kestva tugeva oksüdatiivse stressi tekkele, mille tagajärg on biomolekulide, rakkude ja kudede tõsised kahjustused. Seega – üks väga oluline põhjus mitmete haiguste tekkeks ning kiireks vananemiseks ongi käes.
Oksüdatiivne stress
Oksüdatiivne stress on olukord, kus oksüdatiivsete stressorite ja antioksüdantide omavaheline tasakaal on häiritud. Kui lühiajaline, mõõdukas oksüdatiivne stress organismis on normaalne nähtus ja vajalik näiteks kaitsemehhanismide käivitamiseks tõsisemate probleemide kõrvaldamisel organismis, siis kestev stress on tervisele ohtlik. Sügav oksüdatiivne stress on südame- ja veresoonkonnahaiguste, kasvajate, suhkurtõve, reumatoidartriidi jt haiguste tekkemehhanismis oluline komponent.
Stressoriteks ka raskemetallid
Oksüdatiivsed stressorid on ka mitmed raskemetallid, näiteks raud, vask, plii, elavhõbe, kaadmium, vanaadium, tina, aga ka radioaktiivne-, ultraviolett- ja mikrolaineline kiirgus, samuti mitmed ravimid (paratsetamool, aminopüriin jt), osa antibiootikume (adriamütsiin, bleomütsiin, mitomütsiin C jt).
Oksüdatiivsete stressorite hulka kuuluvad ka reaktiivsed hapniku vormid, sh vabad radikaalid.
Viimase näite puhul avaldubki ilmekalt hapniku mitmekülgne mõju. Hapniku kasutamine kindlustab kiire ja energeetiliselt efektiivse ainevahetuse, kuid samas peab organism pidevalt hoidma hapniku üliaktiivsete vormide hulka kindlal tasemel.
Enamik oksüdatiivseid stressoreid toimib üldjuhul vabade radikaalide tekitamise kaudu. Vabad radikaalid on elektroni loovutanud molekulid või nende osad, millel on nö kaks palet. Väikestes hästi reguleeritud ja kontrollitud kogustes toodab inimkeha neid pidevalt, sest paljude elutähtsate protsesside (biomembraanide uuenemine, geneetilise ja muu info ülekanne, organismi kaitsmine kahjulike mikroorganismide vastu, kehavõõraste ainete kahjutuks tegemine jne.) läbiviimiseks on need asendamatud.
Vabadele radikaalidele pööratakse suurt tähelepanu seetõttu, et kestev kontrollimatu oksüdatiivsete stressorite, sealhulgas ka vabade radikaalide teke ja mõju põhjustavad tugeva kahjuliku oksüdatiivse
stressi. See tingib lipiidide, valkude ja nukleiinhapete oksükahjustusi ja ongi selliste haiguste nagu ateroskleroos, infarkt, suhkurtõbi, reumatoidartriit, kasvajad, Alzheimeri tõbi, parkinsonism, aga ka enneaegse vananemise üks väga oluline põhjus.
Et kontrollida ja reguleerida inimkehas oksüdatiivsete stressorite tööd, on vaja anti-oksüdante. Organismis töötab ühtne antioksüdante reguleeriv süsteem, mis jaotub sõltuvalt töökeskkonnast kaheks.
Lipiidses keskkonnas töötavad E- ja Q-vitamiinid ning beeta-karoteen jt. Veekeskkonnas toimivad C-vitamiin, mitmed vereplasmavalgud, kusihape, peptiidne glutatioon, antioksüdantsed ensüümid (superoksiidi dismutaas ehk SOD jt).
Viimastel aastatel on rohkem tähelepanu pööratud just antioksüdantse toimega ensüümidele, millest üks olulisem ongi SOD. Ensüümi põhiülesanne on vabade radikaalide muundamine kahjutumateks ühenditeks. Seega on SOD selles ensüümideahelas esmane kaitsesüsteem.
Lisaks rakusisesele töökohale töötab SOD ka rakuväliselt, kaitstes rakke pindkahjustuste eest. Selline terviklik antioksüdantne kaitsesüsteem, milles SOD on väga kaalukal kohal, on piisavalt võimas ja peaks tagama vabade radikaalide taseme hoidmise, kontrollides ja reguleerides nende teket.
Maailmas viiakse läbi mitmekülgseid teadustöid, et arendada antioksüdantide sihtmärgistatud kasutamist kui luua uusi tõestatud toimega preparaate. Tööd käivad nii vitamiinide, mikroelementide kui ensüümide tasandil.
Viimasel ajal on mitmed korralikult disainitud uurimused näidanud, et sellised preparaadid ja nende oskuslik kasutamine võivad anda olulise lisaväärtuse organismi kaitseks keerukates elutingimustes.
