Krista Aru viib eesti pärimuskultuuri ühe katuse alla
Võis ju arvata, et hästitoimivat süsteemi üle võtma pürgijaid on palju, ent esimene avalik konkurss jäi tulemuseta. Alles teine ring kandidaate tõi esile kirjandusteadlase Janika Kronbergi.
Aru ise kandideeris edukalt Eesti Rahva Muuseumi direktori kohale, kus küll alles aasta lõpuks tõmbab oma tööd kokku Jaanus Plaat.
Ootamatult jäi Aru üle poole aasta töötuks. Tavaliselt lahendatakse sellised olukorrad ikka “kirik keset küla” põhimõttel: endisele teenekale juhile leitakse mõni vähemtähtis tegevus samas ettevõttes, kuid seekord miskipärast nii ei tehtud.
“Võib-olla oleksingi endale midagi sarnast osanud leida, aga ma ilmselt ise ei suuda,” ütleb Aru rõhuga. “Oleksin ikka käitunud siin nagu juht, ikka jätkanud miskitmoodi poolelijäänut , kamandanud, sekkunud.”
Nüüd istub Aru mitmel päeval nädalas enda tööle pandud ja isegi suviti ise remonditud arhiivis kesk vanade ajalehtede kaustu ning püüab end viia hoopis teadustöö jätkamise lainepikkusele. Ta möönab, et see läheb väga visalt. “On mitu erinevat mõtet, kuidas tööd kokku kirjutada, teemaks on ikka lemmikud, ärkamisajale järgnenud ja Eesti Vabariigile eelnenud ajajärgul end kirjanduses ja ajakirjanduses ilmutanud tegelased. Ega ma pole miski teadlane oma loomult, olen sada protsenti suhtleja, saan sellest oma laengu. Palju lihtsam on plaane teha, seletada, teisi veenda, kaasa haarata, sütitada.” Ehk oleks parem, kui praegust doktoriõppe-uurimistööd saaks mujal teha, ent paraku asuvad allikad just selles, Aru tööajal roosa maja nime saanud Vanemuise tänavas, 19. sajandist pärit kahhelahjude ja punnpõsksete inglitega kaunistatud ruumides.
Ajakirjanikuks koolitatud ja administraatoriks kasvanud inimese puhul on hea suhtlemine üks olulisi eeldusi, üllatab vaid, kui palju kiidusõnu jagavad Aru suhtlusoskuse kohta erinevad inimesed. Eesti inimeste kohta kuidagi üli-ülivõrdes.
Tiina Saluvere, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi toimetaja, võtab selle kõige paremini kokku: ta on missioonitundega selgeks mõelnud olulised asjad ja suutnud kogu maja tegutsema panna usus, et me oleme väljas kõik ühe asja eest.
“Ei ma ole nii hea kõigile olnud, olen lahti lasknud mitmeid inimesi, mulle ikka meeldivad pühendunud töötegijad,” vaidleb Aru vastu. “Olen ka karjunud kõva häälega, kuni plats mu ümber puhas.”
Aru seisukoht heast juhtimisest on: tunneta, mida ses kollektiivis on juba hästi tehtud, kiida, anna heale suunale hoogu. Ära lõhu olemasolevat ainult selleks, et sina arvad kõik uuesti ja paremini tegevat. Ära ürita murda läbi seina sealt, kus täiesti võimatu minna. Kõiki suundi ei saa korraga arendada. Kui oled midagi alustanud, pea lõpuni vastu.
Aru teab täpselt, kust pärinevad ta ideaalid: aastatest 1896–1907. “Siis läks tulevase Eesti Vabariigi loojatel vaja pimedat usku, hingejõudu, tõelist riigimehelikku mõtlemist ajal, kui riiki veel ei olnud. Kulus veel tervelt kakskümmend aastat selleni välja jõudmiseks. Meie asi on nüüd olla nende vääriline.”
Tõnisson kaaslaseks
Tema kabinetis viibijate tähelepanu on köitnud seinal rippuv Jaan Tõnissoni portree, asjatundjate hinnanguil parim, mis suurest riigimehest kunagi maalitud.
Naine naerab: ”Maal on pärit Tartu Kunstimuuseumi kogudest, deponeerisin selle viieks aastaks kirjandusmuuseumi. Selle maalis Karl Liiman 1935. aastal, kui Tõnisson oli jäänud ilma ka Postimehest. Aeg täis, läheb see maal tagasi kunstimuuseumi. Kui ma viimati seda ERM-i ümber ei deponeeri,” tuleb talle uus idee. Praegu valgustab Tõnissoni kujutis uue direktori kabinetti.
Ideaalidega seoses meenub, et Aru käis vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul rahvariietes. “ Ma tegelikult ei näe, et 19. sajandi ideaalid oleksid kuidagi vastuolus tänastega, nad sobivad hästi kokku nagu ühe õuna kaks poolt. Üldinimlikud ideaalid pealegi peavad püsima, muidu ei püsi maailm. Aadete nimel tegutsedes, millest kasu tõuseb rohkem kui endale, on tulemus natuke kõrgem ühe päeva väärtustest, neist tunned ka märgatavalt rohkem rõõmu.” Naine kinnitab, et tema on õnnelik inimene: ”Olen kogu aeg teinud seda, mis mulle meeldib.”
Fotograaf Toomas Kalve väidab tööalase kokkupuute põhjal, et Aruga ei ole võimalik rääkida tööga seotud stressist, sest mida pole, seda pole, inimene naudib, mida teeb. “Kord, kui lugesin tudengitele loengut teemal, mis mulle endale niivõrd korda läheb, nimelt kultuuri ajalugu, sain ühtäkki aru, et olin auditooriumi üksinda jäänud,” ütleb Aru.
Arul on plaanis ühendada kirjandusmuuseum ja Eesti Rahva Muuseum. “Eestis pole praegu sellist asutust, mis ühendaks pärimuskultuuri nii esemelises kui sõnalises mõttes; keskust meie rahvakultuuri pärandile läbi kõigi minevikusajandite. ”Lisaks allub kirjandusmuuseum haridusministeeriumile ja ERM kultuuriministeeriumile. Mul on ääretult hea meel, et kultuuriminister toetab minu mõtet praeguse kahe muuseumi taasühendamiseks.”
Aru selgitab: kirjandusmuuseum praegusel kujul loodi Vene NFSV Puškini muuseumi eeskujul, see oli venelastele arusaadav süsteem, mida tuli kopeerida, pealegi sobis kahe maja eraldamine rahvuskultuuri toonaste lammutamiskavadega. See pole ju ainult kirjandusmuuseum, tegutsevad ka folkloristid, etnomuusikateadlased, meie kultuuriloolise arhiivi korrastajad. “Kaks muuseumi kuuluvad loogiliselt kokku – sõna, mille nähtav vorm on kirjalik ja millest teod on alguse saanud; ning tegu, mida meenutavad esemed.”
Parimategi prognooside järgi saab ERM-i maja Tartus Raadil valmis aastaks 2009. ”Peab saama,” soovib Aru. ”Täitub sada aastat muuseumi loomisest, nemad said tehtud nii tähtsa töö, kuidas meie siis sada aastat hiljem ei saa! Kindlasti aga tuleb vaadata, et ehituse maksumus ei kasvaks kiiva, et fondide kõrval tekiks nii vaba aja veetmise keskus kui ka lastele ja koolinoortele mõeldud tegevuste pakkumine, samuti meelelahutus. Samas ei tohi avalik tegevus teadustööd segada,” loodab Aru.
Iseasi, et muuseumi roll on saja aasta jooksul muutunud, kuivõrd võib oodata, et tema tähtsus püsib samal kõrgusel?
“Muuseumi kui teadlikult soetatud kogudega teadusasutuse ja muuseumi kui efektsete vanade asjade näitusesaali vahel on mõistagi vahe. Teine asi on, et muuseum peab endas ühendama interaktiivse avalikkusega suhtlemise poole ja teadustöö poole. Praegune olukord ERM-is on paradoksaalne – nende pedagoogiline suund ehk siis näituste korraldamine on väga tugev, samas on eksponeeritud eesti vanavarast ikkagi vaevu 2%. Oleks vaja tasakaalustada uurimine ja kogumine ning ka selle kõige näitamine, avaldamine. Meil pole õigust kõiki neid väärtusi sulgeda avalikkuse eest, see teadmine kuulub kõigile ja mida vähem teatakse meie muuseumide kogude väärtustest, seda rohkem tuleb avalikkuse poole pöörduda.”
Teine oluline suund, mida Aru peab oluliseks uues ametis arendada, on 20. sajandi ehk lähiajaloo kogumine ning uurimine. “Ministergi oli sama meelt.”
See on tundlik teema, veel viieteistkümne aasta eest, kui Eesti Muinsuskaitse Selts korraldas pärimuse kogumist maakondades inimeste hulgas, kes mäletasid Teise maailmasõjaga seotud aegu, jäeti veel paljugi rääkimata. (Mäletan küll, kes meid küüditas, aga ei ütle, veel ei ütle!)
“Need muinsuskaitse seltsi kogud on kõik meile juba üle antud ja nendega tegeldakse, kuid uurida on veel tohutult palju. Meil on auk tekkinud, püsib oht, et palju tuhmub või hävib, praegu oleks veel õige aeg, inimesed, kes mäletavad on veel elus.” Mis puutub rääkimishirmu, siis on Aru kindel, et on võimalik luua täiesti anonüümne, turvaline viis mälestuste salvestamiseks. “Nõukogude aja lõpp, vabariigi taastamine, ka kooliõpikud, kus käsitletakse ajajärku pärast Teist maailmasõda, tuleks põhjalikumalt, asjatundlikult läbi uurida ja vastavalt ehk mõnd seisukohta ka ümber hinnata.”
Krista Aru
Sündinud: 1. augustil 1958 Kohtla-Järve rajoonis Pagari külas.
“Maalapsena tean, mida tähendab kapsapõllul kõplamine, maasikate korjamine, tüütu rohimine. Ei uskunud, et seda veel kordan, kuid nüüd on mul tõesti maakodu Peedul.”
Lõpetanud: Tartu 8. keskkooli 1976, Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna cum laude 1981, magister eesti kirjanduse alal.
“Magistriööna esitasin 350 lehekülge korralikku uurimust. Kaitsmine lõppes magistrikraadiga.” Krista Arul ei vedanud. Tänase hetke mõistes oleks see kindlasti kandidaaditöö.
Töötanud: Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna ajakirjandusajaloo lektorina, raadiojaama Q peatoimetajana ja 1995–2005 kirjandusmuuseumi direktorina.
Krista Aru kinnitab, et ta veedab palju aega tööl, sest tal on väike unevajadus ning puudub õukondade loomise harjumus. Kõikjal alluvate suust ärevakstegevalt palju kiidusõnu pälvinud.
Abielus meditsiinidoktor Jaak Aruga, kaks poega.
“Mu mees pole mulle kunagi öelnud, et ta ei viitsi või ei jaksa mind kuulata, tänu sellele olengi ehk pääsenud keerulistest olukordadest üle.”
Praegu töötab Jaak Aru juba aasta Saksamaal ning perel tuleb kokkusaamiseks reisida. “Tänapäeva maailmas pole kaugsuhtlus enam mingi probleem, e-kirjad, MSN-id, Skype’id – iga päev suhtlen mehega interneti teel.”
Ka vanem poeg Juhan õpib Saksamaal Humboldti ülikoolis kognitiivset psühholoogiat.
Nooremal pojal Jaanil on veel aasta Treffneris käia.
