KAAREL KILVITS: Kõrgharidus tuleb ainult kasuks
Ilma mingi sisulise analüüsita väideti, et kõrgharidus toodab tööpuudust. Vaja olevat hoopis “sinikraesid“. Mingit mõju noorte (ja nende vanemate) kutse-eelistusele see kampaania aga ei avaldanud. Kutsehariduse populaarsus ei tõusnud. Küll aga püstitasid Eesti kõrgkoolid kõigi aegade vastuvõturekordi.
Vabadus loob vastuolu
Noorte (ja nende vanemate) eelistuste ning ühiskonna vajaduste vahel on vastuolu. Noored unistavad enamasti eduka ärimehe, advokaadi, riigiametniku vms karjäärist. Ühiskond, eriti ettevõtjad, vajaks aga pigem vähenõudlikke kodanikke, kes on valmis väikese palga eest igapäevast tööd tegema.
Niisugune vastuolu on igas avatud klassidega ühiskonnas, kus vähemasti teoreetiliselt on võimalik individuaalne sotsiaalne mobiilsus. Enamik noori unistab kõrgemasse sotsiaalsesse kihti pääsemisest või vähemasti püüab vältida vanemate omast madalamasse langemist. Sotsiaalset mobiilsust soodustavad struktuursed muutused ja asjaolu, et nõudlus võimetele (andekusele) muutub tegevusliigiti.
Probleeme tundub olevat isegi Soomes, mille kutsesuunitlust ja -haridust pidevalt eeskujuks seatakse. 2003. aasta juunis tegid Soome tööandjad terava avalduse. Nad polnud rahul, et 70% noortest õpib kõrg- või kutsekõrgkoolides, kutseharidus ja tööliserialad pole populaarsed, nõudlus ja pakkumine ei lange kokku jne.
Eestis valitseb selge vastuolu praeguse suhteliselt lihtsat ja odavat tööjõudu vajava majanduse struktuuri ning
tööjõuturul olevate ja lähiaastatel lisanduvate inimeste suhteliselt kõrge haridustaseme vahel. On tõsi, et mõnele spetsialistile lihtsalt ei jätku kvalifikatsioonile vastavat töökohta. Meie suhteliselt kõrge hariduslik potentsiaal ei leia täit rakendust ja tööturul valitsevad disproportsioonid nii elukutse, kvalifikatsiooni kui ka regionaalsel tasandil.
Mõistetav, ent rumal nurin
Nii kodu- kui ka välismaised uurijad ning eksperdid on ühel meelel, et Eestis on puudus (oskus)töölistest. Sellise olukorra põhjus peitub vähemasti osaliselt minevikus. Eesti töölisklassil pole ajaloolist traditsiooni. Juba aastatel 1900–1913 (mil Vene tsaaririik valmistus I maailmasõjaks ja siinne tööstustoodang suurenes tosina aastaga 2,4 korda) tugines forsseeritud areng suuresti Venemaalt sisseveetavale tööjõule. Nõukogude ajal töötasid üleliidulistes tööstusettevõtetes enamasti venelased (venekeelsed).
Oskustööliste puudust teravdas asjaolu, et 1990. aastate alguses pöördusid paljud venekeelsed sinikraed oma sünnimaale tagasi.
Sinikraede puudust on veelgi suurendanud astumine Euroopa Liitu. Teistesse liikmesriikidesse tööle asuda on olnud kõige lihtsam just oskustöölistel. Nendest on EL-is suur puudus ja sinikraedele on keeleoskus, kultuurikeskkonna tundmine jms tunduvalt vähem oluline kui igat sorti valgekraedele.
Kutsehariduse edendamist raskendab asjaolu, et lisaks tavalistele üleeuroopalistele põhjustele on tööliserialade ebapopulaarsusel eestlaste ja üha enam ka siin elavate muulaste hulgas suuresti lokaalselt spetsiifilised ajaloolised põhjused.
Tööandjate seisukoht on mõistetav. Tihti kumab läbi rahulolematus selle üle, et riik ei valmista oma kulul piisavalt ette kuulekat, vähenõudlikku ja sotsiaalselt leplikku tööliskaadrit – oskustöölisi, kes oleks valmis kahtlase tulevikuperspektiiviga ettevõtete halbades töötingimustes, koondamishirmus ning madala palga eest ennastsalgavalt rügama ja omanikele kasumit teenima. Tööandjatele ei meeldi põrmugi olukord, et enamik noori ei taha sellistel tingimustel töölisklassi ridadesse astuda ja otsib äraelamiseks muid võimalusi, nagu näiteks kõrgkooli astumine. Ehk peaks tööandjad senisest rohkem tähelepanu pöörama väärtusteketis ülespoole ronimisele, palga tõstmisele, töötingimuste parandamisele ja tööliserialade atraktiivsuse suurendamisele. Tööandjad peavad mõistma, et nad ei võistle Eesti tööjõu pärast omavahel, vaid avatud majandusruumis EL-i ja kogu maailma ettevõtete ning institutsioonidega.
Tark elab alati ära
Väidetavalt on Eesti tööturul proportsioonid paigast ära. Aga keegi ei oska ka öelda, millised need proportsioonid olema peaks.
Kuigi paljud ajakirjanduses sõnavõtjad pole rahul kõrgkoolides õppivate noorte – nende arvates liiga kõrge – osakaaluga, pole me vastavate suhtarvudega üldsegi maailma tipus.
Paljudes arenenud tööstusriikides on kõrgkoolides õppivate noorte osakaal veel suurem kui Eestis. Kas ka seal on proportsioonid paigast ära? Kas ka seal ollakse rumalad? Lissaboni strateegia – millest püüab EL oma arengutes lähtuda – igatahes rõhub kõrgharidusele.
Pikaajalise majanduskasvu üks oluline eeldus on investeerimine haridusse. Sotsioloogilised uuringud näitavad veenvalt, et mida rohkem (kauem) on inimene koolis käinud, seda vähem ähvardab teda töötuks jäämine. Seejuures pole huvitaval kombel üldse oluline, mida ta on õppinud. Targemaks, õppimis- ja kohanemisvõimelisemaks on ta ikka saanud, eluks vajalikud sotsiaalsed võrgustikud loonud, parema abikaasa või elukaaslase leidnud. Selline inimene suudab kiiresti muutuvas maailmas oma eluga hakkama saada.
Seda seisukohta kinnitab ka nõukogude ajal kohatud “kahtlase” elulooga (Saksa või Soome sõjavägi, Siber, lihtsalt “kodanlik päritolu”), kuid sõjaeelse korraliku haridusega inimeste elukäik. Neil oli kõrvade vahel piisavalt tarkust, et end igal ajal, igas olukorras ja igasuguse tööga kenasti ära elatada.
Ühel ammusel nõupidamisel esines üks loll väitega: “Kaevurile pole keskharidust vaja. Kaevuri töö ei nõua keskharidust”. Keegi kõrgema IQ-ga tegelane vastas talle aga nii: “Keskharidust on kaevuril vaja siis, kui ta kaevandusest maa peale tuleb.”
Probleemid olid, on ja jäävad. Ehk peaksime lähtuma kahest põhimõttest. Esiteks, haridust pole vaja mitte ainult töötamiseks, vaid ka elamiseks. Teiseks, kui tänane majandusstruktuur nii kõrget haridustaset ei vaja, siis homne ehk vajab. Ja me peame homseks valmis olema. Igasugused kavandatavad arutud regulatsioonid – nagu noorte sunniviisil kutsekoolidesse ajamine jms – ainult komplitseerivad olukorda.
Muide, ma ei tea, et ühegi aktiivselt kutseharidust ja vastavaid regulatsioone propageeriva persooni enda laps õpiks kutsekoolis.
Kaarel Kilvits, Tallinna tehnikaülikooli majanduspoliitika professor
