Põhiseaduse tegijad andsid komparteis olnuile võimaluse
Mõtteline veelahe 14 aastat pärast Nõukogude Eesti lõppu tekitab ikka veel ühiskonnas arutelu. Samamoodi arutati 1990. aastate alguses ka süümevande lisamist riigiametnikele, mis välistaks nõukogude aja organitega seotud inimeste sattumist taas-iseseisvunud Eesti juhtkonda.
Selle järgi pidi süümevande andja oma käega kinnitama, et pole teinud koostööd Eestit okupeerinud riikide luure- või repressiivorganitega. See kohustus kehtis riigikokku või volikokku kandideerinute puhul. Vande pidid andma ka need, kes pürgisid riigi juhtivatele ametikohtadele: presidendiks, valitsuse liikmeks, kaitseväe juhatajaks.
Toona tõmbas veelahkme lubatava ja riigiameti jaoks ebasobiva vahele põhiseaduslik assamblee. Selle redaktsioonitoimkonna esinaine Liia Hänni meenutas, et arutlusel olid mitmesugused ideed süümevande piiri tõmbamiseks.
Põhiseaduse rakendusseadus vormistas kompromissi, mis kehtestas süümevande andmise kaheksa aasta jooksul ehk kuni 2000. aastani. Kaheksa aastat pikk tähtaeg kehestati tema sõnul kaalutlusel, et selle ajaga peaks ühiskond olema suutnud vabaneda minevikutaagast ning peale on kasvanud uued tegijad.
“See, et arvati saavat kõiki asju lahendada seadusega, ilmselt nii ei ole,” ütles Hänni. “Arvatavasti kummitab raske minevikupärand veel tükk aega. Ja lahendus on mujal kui seadustes.”
Tema sõnul võib praegu vaid oletada, et kui toona oleks tehtud radikaalsem otsus, siis oleks see ehk kiiremini läbi põetud.
Hänni meenutas, et avalikes arutlustes oli piiri tõmbamine ka komparteisse kuulumise alusel. “Aga eks me kõik teame, et need põhjused, miks inimesed sinna kuulusid, olid erinevad,” ütles ta.
Jüri Adams, üks põhiseaduse kirjutajaid, märkis, et põhiseadusliku assamblee lõpukuudel oli komparteisse kuulumine kõige kuumem kartul. “Niisugust mõtet, et kõik kompartei liikmed võiks olla poliitikast välja lülitatud, ei mäleta,” lausus ta.
Esiteks oleks see olnud äärmiselt suur arv, sest eestlastest kompartei liikmeid võis toona olla kuni 50 000 inimest. Ta lisas, et teiseks ei saanud ainuüksi komparteisse kuulumine olla määrav tunnus, sest inimene peab olema ikka midagi konkreetselt halba teinud. “Praegu on Eesti kõrgemas ešelonis ebameeldivalt palju kõrgeid kompartei liikmeid,” sõnas Adams.
Nende rohkus pole tema sõnul mõttes hea. Teisalt näitab see, et ühiskonna see pool, kes komparteisse ei kuulunud, on osutunud nõrgaks riigile juhtiva kaadri andmises.
Vähesed tunnistavad oma eluloos
Kuigi erinevatel põhjustel on komparteisse kuulunud märkimisväärne osa riigikogu liikmetest, on vaid kaheksa neist selle ka oma eluloos kirja pannud.
Samuti pole oma kunagist parteilist kuuluvust eraldi ära märkinud ka valitsuse liikmed, kellest mitmed olid komparteis kõrgetel kohtadel.
Samas ei nõua ükski seadus komparteisse kuuluvuse märkimist. Samuti pole see ka alus inimeste diskrimeerimisele, välja arvatud juhul, kui nad on osalenud repressiivorganite töös.
Riigikogus on hulk inimesi, kes on komparteisse kuulunud, kuid pole seda oma riigikogu veebilehel olevasse elulukku kirjutanud. Selline on näiteks ka hiljutise rahandusministri Harri Õunapuu elulugu. “Seda ei saagi varjata ning see pole asi, mida peaks varjama,” ütles ta, lisades, et eluloo on välja pannud riigikogu kantselei ning kust täpselt tema andmed võeti, ta ei tea.
“Mul on kunagine komparteisse kuulumine kõigis ankeetides sees ja ega toona ei saanudki mõnda ametit muidu pidada,” ütles endise Mahtra sovhoosi direktor Õunapuu. “Aga mind see ei loksuta ka, pole elu sees olnud nii, et peaks seda häbenema, ei saa ju valida aega, millal elad.”
Õunapuu astus parteisse tudengipõlves ja lahkus enda sõnul 1988. või 1989. aastal.
Pole varjanud
Kunagise kompartei kuuluvuse on parlamendi kodulehel elulukku kirja pannud kaheksa riigikogulast: respublikaan Olav Aarna, keskerakondlased Toomas Alatalu, Mark Soosaar ja Arnold Kimber, rahvaliitlane Jaak Allik, reformierakondlased Mait Klaassen, Rein Aidma ja Andres Taimla.
Küsimusele, miks nad pole eluloos komparteisse kuulumist varjanud, vastasid nad nii:
“See on minu elulugu ja ma ei saa seda varjata. See aeg lihtsalt oli selline.” (Mait Klaassen)
“Olin siis naiivne ja lootsin parteis midagi seestpoolt ära teha. Aga midagi ei õnnestunud. Parteisse astudes rabas see, et pidin selle piletile allkirja vene keeles kirjutama. Lahkusin kisa ja kärata.” (Mark Soosaar)
“Mul ei tekkinud mõtetki, et peaksin seda mitte märkima.” (Andres Taimla)
“Aga miks ma peaksin seda varjama. Oli see aeg, mis oli.” (Arnold Kimber)
“Ei saa seda salata, alati kui mult on küsitud, pole ma varjanud, et olen sinna kaks aastat kuulunud. Mul on praegu kahju, et seal olin, kuid ma ei saa seda iialgi varjata.” (Rein Aidma)
