Teadlased jahivad uut linnugrippi
Üks tont käib mööda maailma. See on linnugripitont. Ja tavalisest paterdavast pardist on saanud nüüdseks Trooja hobune. Erinevalt kanast tundub gripist nakatunud part olevat terve. Ta paterdab, ujub, prääksub. Ja laotab oma väljaheidetega grippi laiali. Kagu-Aasias karjatatakse parte riisipõldudel ning nad liiguvad vabalt ringi. Üks Vietnami maiusroogasid on toorest pardiverest valmistatud puding.
Ohtlik täheühend
H5N1. Pidage meeles see täheühend. Loodetavasti ei muutu see massimõrvariks. Kuid praegu pole asjade käik veel selge. H5N1 on üks lindudel esinev gripiviirus, mis on nüüdseks tapnud vähemalt 80 inimest. 80? Nii vähe? Miks seda siis karta? Aga kunagi ei tea ette, millal olukord kontrolli alt väljub.
Kui see viirus veidi muteerub ja hakkab levima inimeselt inimesele, siis suudab see nüüdses globaliseerunud maailmas levida üle Maa poole aastaga.
H5N1 on saanud oma nime kahelt valgult, mis viiruse pinda oradena katavad. Need on neuroaminidaas ja hematoglutiniin (vt joonis). Selle levitatud haigus on nüüd laiemalt tuntud kui linnugripp. Nimi on selles mõttes eksitav, et ka kõik eelmised gripipandeemiad on olnud samuti põhjustatud lindudelt pärit viirustest. Lindudel levivaid gripiviiruseid ongi palju enam kui inimesel levivaid. Kuid H5N1 on lindudele eriti ohtlik. See võib tappa tundidega. Ja sama efektiivselt tapab see ka laborihiiri või tiigreid.
Hauast tõusnud viirus
Inimkonna teadaolevalt suurima üleilmse ulatusliku epideemia ehk pandeemia põhjustanud nn Hispaania gripiviirus on tõusnud hauast. Sedapuhku teadlaste käte läbi. 1918. aastal rohkem kui I ilmasõda inimesi tapnud viirus elustati, et otsida võimalusi võidelda linnugripi vastu.
Pensionil patoloog John Hulton reisis kaugesse Alaska külla ja kaevas lahti sealse massihaua, kuhu 1918. aasta gripilaine ohvrid maeti. Igikeltsast leidis ta ühel naise laibal puutumatu kopsukoe. Sellest siis saadigi viirus, mille geneetiline järjestus õnnestus määrata. Viirus eraldati USA armeejõudude instituudis Marylandis. Gripiviiruse pärilikkusaine eraldamine ei olnud eesmärk omaette. Eesmärgiks on täpsemalt teada saada, kuidas gripiviirus muundub ja mil moel selle vastu tegutseda.
Rekonstrueeritud viiruse geneetiline järjestus näitab, et 1918. aasta gripp oli puhas linnugripp, mitte inimese ja linnugripi vaheline hübriid. Selline hübriid tekitas palju kergemaid epideemiaid 1957. ja 1968. aastal. Praegune Kagu-Aasiast pärit viirus H5N1 võib nõnda siis vaikselt imetajates edasi areneda ja inimesele ohtlikumaks muutuda, ilma et see inimese viirusega kombineeruks.
Siiani pole H5N1 korjanud enam kui ühe mutatsiooni, 1918. aasta viirusel oli neid kümme. Kui rekonstrueeritud viirus hiirtele kanti, surid need kuue päevaga. Tehtud töö vastustajad on viidanud ohule, et taastatud gripiviirus võib vabadusse pääseda ja uue epideemia vallandada. Teadlased kinnitavad aga, et ohtu pole, kuna inimene on säherduse viirusega juba kohastunud.
1918. aasta Hispaania gripipandeemias suri 50–100 miljonit inimest. Aasia gripi pandeemia viis hauda miljon inimest. Eesti kohta pole andmeid võtta.
Hispaania gripi pandeemia oli nii hirmus, et viimase, Hongkongi pandeemia puhul nenditakse praegu: “Sellesse suri ainult 750 000 inimest”. Õieti sai Esimese ilmasõja viimasel aastal puhkenud gripilaine endale Hispaania nime vaid selle tõttu, et Hispaania oli neutraalne riik ning seal ei kehtinud ajakirjandusele range tsensuur. Nõnda saadi puhkenud pandeemiast 1918. aasta mais kirjutada. Tegelikult levis gripp rinnetel, murdes maha divisjonide kaupa mõlema poole sõjamehi.
Nädalate küsimus
Iidse gripitüve uurimine pole ainus, mil moel teadlased linnugripiga võitlemiseks vahendeid leida loodavad. Hollandi teadlased kasvatavad viiruseid kunstlikus keskkonnas. Suure turvalisusega laborites segatakse H5N1 ja inimese gripiviirusi. Ja siis testitakse, kas hübriidid on omandanud mõlema viiruse nakatumisvõime ja kas need levivad nagu inimese viirus. Kriitikud süüdistavad neid võimaliku pandeemia puhkemisohu tekitamises. Kuid hollandlased kaitsevad end, kinnitades, et siiani pole ühtki ohtlikku viirust tekkinud.
Tavaliselt linnugripi viirus inimesele ei levi, sest see ei suuda inimese rakkudes kasvada. Viirused kannavad oma geneetilist informatsiooni kaheksal RNA jupil ja nõnda on eri liini viirustel kerge näiteks üht juppi omavahel vahetada. Nii tekibki uus gripiviirus. Et inimese ja linnu gripiviirused saaksid seguneda, peavad nad arenema ühel ja samal loomal. Selliseks vahendajaks sobib hästi siga. Sest tema rakkudel on selline pind, mis lubab siseneda mõlemat tüüpi viirusel. Just nõnda tekkisid 1957. ja 1968. aasta pandeemiaid põhjustanud viirused.
Praegune olukord on teistsugune. Kuidagi on viirus linnult otse inimese rakkudesse pääsenud. Pääsenud inimese organismi, hakkab viirus hävitama kopsukudet. Selle tagajärjel täituvad kopsud veega ja saabubki surm. Siin võib karuteene osutada inimese enda immuunsüsteem. See reageerib viirusega valgete vereliblede kaudu, mis tungivadki kopsu, kus nad kutsuvad esile ägeda põletiku.
Kõige esimene selline juhtum avastati 1997. aastal Hongkongis. Viis inimest suri. Valitsus otsustas tappa turgudel ja farmides kõik sealsed 1,5 miljonit lindu. Asi kordus 2001. ja nõrgemal kujul 2002. aastal.
Hongkong on rikas, ja asub ka saarel. Tema saab endale lubada kõik linnud esmalt tappa ja siis kõik uued vaktsineerida. Naabermaad nii totaalset gripitõrjet teha ei jaksa.
Kui H5N1 kuidagi siiski inimeselt inimesele leviku ära õpib, võtab mõne nädala, kuni see suurlinnadesse jõuab. Nüüd on kogu maailm talle tundide kaugusel. Gripiravim Tamiflu võib küll kaitsta selle eest ja hõlbustada tervenemist. Kuid päris rohtu, seda, mis avitab, H5N1 jaoks veel pole.
Tavalised gripivaktsiinid sisaldavad gripiviirust, mida kasvatatakse viljastatud kanamunades. Siis need viirused tapetakse ja tükeldatakse. Nõnda valmistatakse maailmas igal aastal uus vaktsiin uue ja levinuma viiruse liini vastu. Ja vaktsiini tõhusust saab kontrollida vaid inimese peal – antikehade põhjal, mida see esile kutsub.
Kuid et H5N1 on nõnda ohtlik, vajab sellega tegelemine erilisi turvameetmeid. Ja see võib ka kanamunad lihtsalt ära tappa. Nõnda on üheks lootuseks geenimuundamine.
Kuid võib-olla ei õpi H5N1 kunagi ära inimeselt inimesele levimise trikki.
Viirus H5N1
Viirus H5N1 on saanud oma nime kahelt valgult, mis viiruse pinda oradena katavad. Need on neuroaminidaas ja hematoglutiniin. Selle levitatud haigus on laiemalt tuntud kui linnugripp. Ka kõik eelmised gripipandeemiad on olnud samuti põhjustatud lindudelt pärit viirustest. Lindudel levivaid gripiviiruseid on palju enam kui inimesel levivaid. H5N1 on lindudele eriti ohtlik. See võib tappa tundidega.
Kuidas viirus muutub
Tavaliselt linnugripi viirus inimesele ei levi, sest ei suuda inimese rakkudes kasvada. Viirused kannavad oma geneetilist informatsiooni kaheksal RNA jupil ja nõnda on eri liini viirustel kerge näiteks üht juppi omavahel vahetada. Nii tekibki uus gripiviirus. Et inimese ja linnu gripiviirused saaksid seguneda, peavad nad arenema ühel ja samal loomal. Selliseks vahendajaks sobib hästi siga. Sest tema rakkudel on selline pind, mis lubab siseneda mõlemat tüüpi viirusel. Just nõnda tekkisid 1957. ja 1968. aasta pandeemiaid põhjustanud viirused.
Mida viirus teeb
Pääsenud inimese organismi, hakkab viirus hävitama kopsukudet. Selle tagajärjel täituvad kopsud veega ja saabubki surm. Siin võib karuteene osutada inimese enda immuunsüsteem. See reageerib viirusega valgete vereliblede kaudu, mis tungivadki kopsu, kus nad kutsuvad esile ägeda põletiku.
