Inimene elab Maa viimases sekundis
UNESCO maailmapärandi nimistusse kandideeriv Põhja-Eesti pankrannik ei kõnele mitte ainult meie ilumeelega. Kuuludes 2,6 miljardi aasta tagusesse aguaegkonda, on selles jäädvustunud ka tükike elu ajaloost Maal.
Elu vanus
Mineviku geoloogid taipasid, et paksud settekivimite lademed peavad esindama Maa ajaloo iidseid perioode, ent neil polnud aimu, kui iidsed need tegelikult on, ja polnud ka viise käsitletava ajaskaala mõõtmiseks. Selliseid setteid peeti sageli Piiblist tuntud veeuputuse tulemuseks. Nüüd on meil radioaktiivsete kellade toel aja mõõtmiseks viisid, mis toimivad tänu kivimites leiduvatele radioaktiivsetele elementidele. Need on ilmutanud, et Maa on vähemalt 4500 miljonit aastat vana.
Maa ajaloo kõige varajasemad astmed olid elutud. Ometi ilmusid lihtsad eluvormid 3500 miljoni aasta eest, sellal kui keerulised vormid arenesid põhiliselt viimase 600 miljoni aasta jooksul. Kui geoloogid rajasid Maa kivimite täielikuma registri, jagasid nad selle ajaloo arvukateks aegkondadeks ja nende edasisteks alajaotusteks, mida nimetatakse ajastuteks ja ajastikeks. Tavapärased jaotused, alates kõige iidsemast, on eelkambrium (selgelt kõige pikem), paleosoikum (“Iidne elu”, vanaaegkond), mesosoikum (“Keskmine elu”, keskaegkond), tertsiaar (nõnda nimetatud, sest oli algselt kolmas aste) ja kvaternaar (algselt neljas aste, mis sisaldab hiljutise aja ja oleviku). Tertsiaar jaguneb omakorda paleotseeni, eotseeni, oligotseeni, miotseeni ja pliotseeni ajastuks ning kvaternaar pleistotseeni ja holotseeni (nüüdisaegne) ajastuks.
Maa ajalugu kui üks aasta
Tavapärane viis illustreerida geoloogilise aja määratut suurust ja meie enda olemasolu äärmist lühidust sel planeedil, on vaadelda Maa ajalugu 24-tunnise kellana või seitsmepäevase nädalana või kogu aastana. Kui kasutame viimast analoogiat, sai Maa alguse 1. jaanuaril. Esimene bakteritaoline elu ilmus veebruaris või märtsis, ent esimesed hulkraksed taimed alles oktoobris, millele järgnesid trilobiitide-taolised loomad novembris.
Novembri lõpuks olid arenenud lõugsuused kalad ja esimesed maismaad koloniseerivad loomad detsembri alguseks. Dinosaurused domineerisid detsembri keskel ja surid välja umbes 26. detsembril, mil primaatide rühm oma evolutsiooni alustas. Ahvid ilmusid 29. detsembriks ja inimahvid 30. detsembriks. Meie evolutsioonitee lahknes meie lähimatest praegu elavatest sugulastest šimpansidest 31. detsembri keskpäeva paiku ja esimesed moodsad inimesed ilmusid selle päeva viimase 20 minuti kestel. Meie liik koloniseeris Austraalia ja Euroopa viimase kuue minuti jooksul ja põllumajandus sai alguse veidi enne viimast minutit. Selles ajaskaalas algas kristlik ajastu 15 sekundit enne 31. detsembri keskööd, meie aga elame viimases sekundis! Nii et meie ja isegi meie lähimad sugulased primaadid oleme evolutsioonis vägagi uustulnukad.
Evolutsioonil malli pole
On lihtne langeda lõksu, uskudes, et evolutsiooni eesmärk oli saavutada inimesed, ent fossiilide register näitab, et kui keerukus on kindlasti üldiselt suurenenud, siis pole olnud evolutsiooni koherentset malli või eesmärki.
Selle asemel on paljud rühmad pikkade ajavahemike jooksul õitsenud ja siis täielikult või peaaegu täielikult minema pühitud. Paljud teadlased arvavad nüüd, et suurimad väljasuremise lained, nii nagu permi ajastu lõpul umbes 250 miljonit aastat tagasi ja kriidi ajastu lõpul 65 miljonit aastat tagasi, olid suuresti selliste juhuslike nähtuste tulemus nagu asteroidi või komeedi kokkupõrked Maaga. Kui taevakivid olid piisavalt suured, võisid need tõsiselt häirida Maa kliimat ja ökosüsteeme. Seevastu arvavad teised teadlased, et Maa enese muutused, olgu siis geoloogilised või klimaatilised, olid selliste massiliste väljasuremiste käivitamiseks samuti tähtsad. Samuti on kaalutud gammapursete osa näiteks 450 miljoni aasta taguses ulatuslikus hävingus.
Inimese evolutsiooni viimase viie miljoni aasta jooksul on sageli vaadeldud kui progressi redelit, mis viib pidurdamatult meieni ühes meie suurte ajude, kõrge intelligentsi ja keeruka käitumisega. Siiski näitab fossiilide register, et inimese evolutsioon, nii nagu paljude teiste rühmade oma, oli pigem põõsas kui redel ja seda iseloomustas liikide järkjärguline kiirgumine, kellest vaid üksikud säilisid või arenesid uuteks vormideks. Meie hiljutine “edu” (meie mõistes, ent kindlasti mitte paljudele ülejäänud Maa liikidele, kelle olemasolu me ähvardasime) oli väga põgus ja teiselt planeedilt pärit erapooletu vaatleja, kes oleks jälginud meie eellasi isegi 100 000 aastat tagasi, oleks arvatavasti pidanud meid üsna lootusetuks materjaliks, millest vormida maailma valitsejat.
Meie evolutsioonitee lahknes meie lähimatest praegu elavatest sugulastest simpansidest 31. detsembri keskpäeva paiku ja esimesed moodsad inimesed ilmusid selle päeva viimase 20 minuti jooksul.
