See küsimus on sageli kõlanud Tartust endast ja ilmsesti seotud üldisema identiteediotsinguga nii Eestis, Euroopas kui kogu maailmas. Kuid see küsimus kõlab ka mujalt Eestist, ja mine tea, mis seda ajendab – ehk lihtsalt (kirja)kultuuri pideva (ümber)kaardistamise loomulikkus; soov tajuda ühtsena tunduvas kultuuritekstis erinevaid hääli.

Täna, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehena, on mul sellele küsimusele raskem vastata kui kunagi varem. Raskem just seetõttu, et loomuldasa eelistan ka ise paljusust ühtsusele, lahknevust normile, alternatiivi kaanonile. Ent esindusametiga kaasneb ka avarduv ja süvenev ettekujutus Tartuga seonduvast kirjandusloost – on tekkinud aim Tartu tegelikust kirjanduslikust suurusest.

Seesinane suurus ei pruugi siinpraeguses meedias ja positsioonijaotuses olla argiselt enesestmõistetav. Suured kirjandusväljaanded ja kirjastused, ka Kirjanike Liidu peakorter on ju Tallinnas... Ning kui televisioon tunneb kirjanike vastu huvi, on käepärasem ikka mõni pealinna autor.

Mis on Tartul selle kõrvale seada? Ei vähem ega rohkem kui pea kogu eesti kirjanduslugu. Kirjandusloo vaagimisel võib tõdeda, et Tartu kirjandus ongi eesti kirjandus. Mõistagi on ikka leidunud ka võimsaid ja kõnekaid erandeid, kelle looming on välja kujunenud Tallinna või sootuks mõne kolmanda paiga vaimus – kuid kas saanuks needki välja kujuneda nii jõulise tsentrita?

Nüüd arvab vist mõnigi, et Berki on tabanud suurushullustus. Ent nood kirjandusloolised ajastud ja algatused pole ju minu väljamõeldis. Kirjanduses epohhiloovad ideed ja ettevõtmised ongi reeglina sündinud Tartus ja võib arvata, et täna alguse saaval on tulevikule samasugune mõju kui eilseil revolutsioonidel tänasele. Jäägu kirjandusloolastele vaielda, kui suur osa on nende kirjanduslainete tekkes olnud ülikoolil, kui suur osa varasemate jõuväljade põrkumisel – ent fakt ise peaks olema juba eitamatu.

Mõju on olnud kestev ja aina taas tärganud: uue noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk jõuline ilmaletulek just Tartus tundub lausa vältimatuna, kui meenutame, et siin tekkis ka Noor-Eesti; ja ma julgen juba täna väita, et kirjandusloos hakkavad need olema võrreldavad suurused. Nendegi vahele jäävad aga mitmed varasemad teetähised.

Undi-Vahingu salongi keskusteludes ja kapriisides kujunes ümber arusaam nii kirjandusest kui kirjanikust – et eriti viimatimainitud muutus tekitab ägedaid vaidlusi siiamaani, näitab vaid sellegi suurust. Üleminekuaja Hirohalli kohta võib öelda sedasama – on ju Kivisildnik jäänud lähiajastu põrpivaimaks poeediks ning Jüri Ehlvest paradoksaalseimaks prosaistiks.

Loogiliseks jätkuks neile on 1990-ndate noorkirjanduse laine – meenutagem, et Erakkonna ja Tartu NAK-i kontrastsuses ja teineteise täiendamises sai seegi alguse Tartust ning ka lõviosa tollest lainest tippkirjandusse jäänuid on endised või praegused tartlased. Nimetagem või noorema põlve poeete, kes täna rahvusvahelistel festivalidel eesti kirjandust esindavad: paari viimase lainega tulnud Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, fs, Kristiina Ehin....

Nimesid võiks õigupoolest loetlema jäädagi. Tartust on märgistatud ja Tartu kaudu eesti kirjandusse oma ergava märgi jätnud Liiv ja Luts, Alver ja Alliksaar, Ristikivi ja Runnel, Kõiv ja Kaplinski, Heinsaar ja Henno. Ülikoolist on Tartu maigu loomingusse saanud nii Kristian Jaak kui Jaan Kross, nii Doris Kareva kui Kalju Kruusa; ühika- või agulielust inspiratsiooni leidnud Andrus Kivirähk ja Urmas Vadi.

Needki on vaid mõned näited paljudest – mõned näited paljususest, mida Tartu on eesti kirjandusele andnud. Kuidas siis portreteerida kirjanduslikku Tartut või tartulikku kirjandust, kui siinse vaimu ühel tiival on järjekindel rahvuskonservatism, teisel äärmuslik postmodernne avangard? Ometi on Tartus resideeruv Eesti Kirjanduse Selts olnud lähtepunktiks nii traditsioone väärtustavale eesti raamatu aastale kui kvartalikirjale Vihik, mis on esimeste seas vahendanud Erkki Luugi, Valdur Mikita, ki wa ja andreas w murrangulisi tekstieksperimente. Ja kui Erkki Luuk vaimustub Ilmamaa taaskirjastatud Jaan Oksa teostest, siis saavad need piirväärtused ometi ka kokku.

Nende piirväärtuste vahel on aga püsinud too vast tuntuim Tartu kirjanduselu pale, tõrksalt boheemlik ja trendidega kohanematu: Varblane, Kivastik, Mülleri Sass... Ju nemad ehk ongi need, kes Tartu paigavaimu on läbinisti ära tunnetanud – olgu see öeldud nende paatosetalumatuse kiuste. Nende piirväärtuste vahelises pingeväljas on aga sündinud ka suur rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista.

Tartu on ise kui võimas loominguline plahvatus: tugeva tuuma ja laia lööklainega. Kauksi Ülle ja Merca, Aapo Ilves ja Olavi Ruitlane on Tartus Lõuna-Eesti väge tankinud, Tuulelohe saanud tuule tiibadesse noorele eestivene kirjandusele.

Nii on Tartu mitte ainult eesti kirjanduse, vaid ka siitkandi kirjanduslike erinevuste kese; mitte ainult eesti kirjanduse pealinn, vaid ka kirjanduslik maailmalinn.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid