Särav altar tõi musta masenduse
Raplamaal, Kivi-Vigala tänavapildis tundub aeg kümme aastat seisnuna, vaid kirik särab. Eriti värvitud altar. Aga nooruke kirikuõpetaja Kristiina Jõgi on solvunud. Tema ponnistused pühakoja kaunistamisel toovad trahvi. “Kas aeg peab elavas kirikus seisma, kas me ei tohi midagi oma kätega teha peale lehtede riisumise?” ei saa ta aru. Barokkaltari väidetava kahjustamise ja omavolilise värvimise eest ähvardab trahv, lisaks tuleb maksta altari puhastamise eest.
“Kristiina viga on selles, et ta tahab ilu luua,” ütlevad koguduse memmed. Külatänavail liigub sosin, kordub sõna “muinsuskaitse”. Tundub, et muinsuskaitsega hirmutavad Vigala emad ulakaid. Küla võib mõista, et altari kirjamine ajab vaidlema. Aga et Vigalasse karistussalgana saabunud muinsuskaitse delegatsioon saatis koguduse liikmed käärkambrist asja arutelult välja, ei mahu pähe. “Ennekuulmatu, me ei või oma kirikus olla,” poriseb solvunud küla.
Kui kirikumees Toivo Averin aastate eest muinsuskaitseseltsi asutas, ei võinud ta tänaseid solvumisi aimata. Sel suvel käis ta Pärnus Sadolini esinduses, tõi värve. Samu, mis saabusid aastal 2003 kirikusse muinsuskaitse vahendusel. Nendega värviti pingid, kellelgi polnud ütlemist. “Seletasin Sadolinis, milleks vaja,” ütleb ta. Kirjamist ootas nüüd kuulus Ackermanni altar. Seesama, mis aastal 1939 tõm-mati üle vaskset tooni õlivärviga. Kiriku uus ilu sündis aga teiste Ackermanni altarite kirevust arvestades.
Vigala koguduse juhatuse esimees Heino Aosaar valib sõnu. Vale sõna võib pinges lahvatada. Ta arvab, et muinsuskaitse võiks trahvijutu unustada, dialoogi alustada. Selleks, et uusi pahandusi ei sünniks, et mängureeglid oleks selged. “Võime korraldada õpetaja ja kirikumehe näidishukkamise, aga mis sellest kasu? Milleks hävitada kahe palju teinud inimese hinge? Nad ju tunnistavad oma süüd.” Aosaar kardab uusi solvumisi.
Raplamaa solvunud muinsuskaitseinspektor Aili Peterson seisis Vigala kirikus. Tema hoole all on tuhat muinsust, aga midagi sellist... Suvehakul küsis õpetaja luba, et tumedalt altarilt tolmu pühkida. Nüüd aga säras barokkaltar vikerkaarena, kõrgus vahukooretordina. “Kristiina, tuleb suur pahandus,” ütleb inspektor õpetajale, palub vähemasti kantsli värvimata jätta. Kuu hiljem särab kantselgi. Inspektor Peterson arutleb, et äkki ta pole päris õige inspektor. Ta jättis ju Vigalas karmid protokollid vormistamata, üleriigilise skandaali tekitamata. Uskus headusse, inimesse. “Miks neile küll konsistooriumis nii vähe kunstiajaloost räägitakse,” ohkab inspektor. “Ega siis Mona Lisa huuli või sellepärast üle värvida, et maal on sajandite jooksul tuhmunud...”
AS Sadolini kommertsdirektor Neeme Tulp vajutab solvunult gaasi Vigala suunas. Kuidas saab Sadolini värvidega värvimist nimetada puidu rikkumiseks? Värv kõlbas Peterburis Admiraliteedi ja Smolnõi restaureerimiseks. Eestis on Sadoliniga kirjatud Haapsalu kuursaal.
Paar tundi hiljem, kirikus käinuna tõdeb ta: perfektne töö. Värve tundev mees näeb, et altarit on aegade jooksul neli-viis korda üle värvitud. Mis erilisest puidu hingamisest siin üldse rääkida... “On väär, et Sadolini värv võiks puitu kahjustada!” Seda kordab Tulp päev hiljemgi ajakirjanikule.
“Nagu tõrvaga üle valatud,” selline sümbol jookseb Vigalale mõeldes läbi muinsuskaitsja Carolin Pihlapi pea. Ta on solvunud avalikkuse suhtumisest ja muinsuskaitseameti avalike suhete juhina on ta avalike reageeringutega kursis. “Ühiskonna väärtushinnangud on paigast ära. Ma ei räägi, et on rikutud seadust. Jutt on baroksetest meistriteostest, kunstiväärtustest. Need kaeti värvitüübiga, mis on kahjulik puidule ja alumistele värvikihtidele. Kui need oleks üle tõrvatud, kas siis oleks suhtumine teine? Sisuliselt ju neil kahel asjal eriti vahet ei ole,” arutleb muinsuskaitsja Pihlap.
Memmeke võtab kirikuõpetajal käest, küsib: “Kas jõulujumalateenistus toimub? See, kuhu president tuleb?” Loomulikult, rahustab õpetaja. Memm jääb rahule. Jõulud Vigalas, 2005. Teist nii tähtsat jõuluteenistust, mida isegi televiisoris näidatakse, memme elus enam ei tule.
Paraku ei tea ei memm ega õpetaja, et muinsuskaitseametist on teele läinud kirjad Rapla maavalitsusse, presidendikantseleisse ja EELK peapiiskopile. Peapiiskopile saadetud kirjas seisab: “Meil on kurb meel teatada, et paraku on Vigala koguduse õpetaja kirikus toime pannud tõsiseid seaduserikkumisi, millega on kahjustatud suurt hulka kirikus asuvaid kultuurimälestisi. Seetõttu palub muinsuskaitse-amet tungivalt EELK juhtkonnal valida jõulujumalateenistuseks mõni teine kirik...”
Otsused tulevad sel nädalal. Toovad uusi solvumisi.
