Põllundusideed võisid levida inimestest kiiremini
Kõik suured inimeste ekspansioonid on toimunud tänu olulistele tehnikauuendustele. Kas avastati uusi toiduallikaid või arendati uusi transpordivahendeid. Nii oli ka põllumajanduse algus umbes 12 000 aasta eest ja sellele järgnenud teraviljakasvatuse areng tõukeks ekspansioonile Lähis-Ida “viljakast poolkuust” Euroopa suunas.
Neoliitiline revolutsioon
Neoliitiliseks üleminekuks või isegi revolutsiooniks nimetatud protsessiga kaasnes nii uute viljade aretamine kui ka uute kivitööriistade töötlemistehnikate edendamine. Hiljem lisandus sellele ka keraamika.
Lähis-Ida nisu, oder ja koduloomad olid hästi kohastunud tingimustega, mis valitsesid ka Euroopas. See soodustas ekspansiooni. Kuid laienemine võttis aega. Et põllumajandus jõuaks Türgi kaudu Inglismaale, kulus 4000 aastat. Nõnda levis põllumajandus kiirusega üks kilomeeter aastas.
Kuid kas see levis ideedena või koos oma eluala laiendavate põllupidajatega? Maailmakuulus Itaalia inimpopulatsioonide geneetik Luigi Luca Cavalli-Sforza pakkus 1972. aastal välja oma nägemuse, mille kohaselt oli tegu uuema rauaaja põllumeeste demograafilise difusiooniga.
Lihtsamalt öeldes: kui läks liikvele põllumees, levis ka põllupidamine. Tõukejõuks võis saada näiteks muldade vaesumine tol ajal, mil väetamist ei tuntud. Mistõttu tuli põldu pidevalt nihutada.
Cavalli-Sforza idee oli tol ajal revolutsiooniline ja teadusüldsus ei aktsepteerinud seda mõnda aega. Oma idee tõestamiseks analüüsis ta 95 geeni oluliste osiste esinemissagedust Euroopa eri piirkondades. Ja leidis korrelatsiooni arheoloogiliste ning geneetiliste kaartide vahel.
Nüüd on rühm teadlasi avaldanud artikli, mis niisugusele lähenemisele vastu vaidleb. Ajakirja Science 11. novembri numbris avaldatud artikli üks autoritest on Eesti Biokeskuse teadlane akadeemik Richard Villems.
Haruldane iidne DNA
Asi sai alguse sellest, et aastal 2000 kaevasid arheoloogid Leipzigi lähedal Halberstadti iidses põllumajanduspiirkonnas välja eriti hästi säilinud inimluustiku. See lebas vasakul küljel, kõrval kolm keraamilist kaussi. Arheoloogid liigitasid luustiku nn joonkeraamika kultuuri ajastusse, mida iseloomustavad pikad elumajad ja sirgjoonelised kaunistused keraamikal. Need inimesed olid esimesed teadaolevad põllupidajad Euroopas. Algkodust Kesk-Euroopas liikusid nad 7500 aasta eest Ungarisse, Slovakkiasse, sealt edasi Prantsusmaale ja Ukrainasse.
Joonkeraamika inimesi on uuritud sooviga teada saada, kuidas põllundus Euroopas nooremal kiviajal levis.
Just neilt loodetakse saada vastust küsimusele, kas nad marssisid ühes oma geenidega ise mööda Euroopat või levis ainult nende oskusteave. Siiani on andmed olnud vasturääkivad. Nüüd õnnestus geneetikutel kätte saada varajaste farmerite DNA. 16 iidsest põllunduspaigast pärit 57 fossiilse inimese luudest ja hammastest eraldati mitokondri DNA. See on pärilikkusaine, mis levib vaid emaliini pidi. Seda võrreldi praeguste eurooplaste pärilikkusainega.
Asi õnnestus 24 juhul. Kuuel juhul avastati, et nende varajaste põllupidajate mitokondri DNA-l on üks muudatus nimega haplotüüp N1a, mis nüüd on kogu maailma inimeste seas väga haruldane.
Niisiis pole see iidsel ajal laialt levinud DNA-variant jätnud endast peaaegu mingit jälge. Kui 7500 aasta eest oli selle variandi sagedus 25 protsenti, siis praegu on seda vaid 0,2 protsenti ehk siis 150 korda vähem. “See paljastab, et esimestel neoliitilistel põllupidajatel ei olnud tugevat geneetilist mõju nüüdsete eurooplaste emaliinidele,” teevad autorid kokkuvõtte ja lisavad: “Meie leid annab kaalu nüüdsete eurooplaste paleoliitilisele põlvnemisele.” Mis tähendab, et me ei põlvne neist esipõllupidajatest, kes Euroopasse nooremal kiviajal sisse rändasid, vaid neist küttidest ja korilastest, kes siin juba 40 000 aasta eest elasid.
Moodne analüüs määrab aja
“Autorid on olnud väga kannatamatud oma järeldusi tegema,” kommenteeris Cavalli-Sforza neid tulemusi ajakirjas Nature. Mõnede geneetikute arust tuleks uurida ka Lähis-Ida põllumeeste iidset DNA-d ja vaadata, kas neil esines haplotüüp N1a. Ning lisaks tuleks uurida isaliini pidi leviva Y-kromosoomi järjestust. Samuti juhitakse tähelepanu, et iidse DNA uurimine ei pruugi olla usaldusväärne, kuna esineb oht saastata proove nüüdisinimese DNA-ga. Kuid kõnealuse artikli autorid väidavad, et katsed tehti äärmiselt hoolikalt ning steriilses laboris.
“Cavalli-Sforza umbes 1990. aastani kestnud klassikalise ajastu tööd põhinesid klassikalistel markeritel, näiteks veregruppidel,” kommenteeris Richard Villems Eesti Päevalehele. “Selle ajastu ülihea tase sisaldas 120 markerit, DNA-ajastul on need arvud suurusjärke suuremad. Tema analüüsi tulemuseks on hüpotees, et umbes veerand eurooplaste geenidest pärineb Lähis-Ida põlluharijatelt ja need jõudsid Euroopasse rahvastiku rändamisega kiirusega umbes kilomeeter aastas.”
On ka oletatud, et sama rändamisega saabus Euroopasse indoeuroopa algkeel. Kuid Villemsi sõnul ei saa klassikalises analüüsis rakendada molekulaarset kella ja seepärast pole selles üldse võimalik aega arvutada.
“Muuseas just Cavalli-Sforza silmapaistvad uued tööd Y-kromosoomi osas on näidanud, et selle neoliitilise difusiooniga ei maksa üle pingutada,” lisab Villems. “Tegelikult pole juba ammu erilist kaklust enamiku DNA-uurijate ja Cavalli-Sforza vahel – ka mitokondrite DNA uurijad eeldavad valdavalt, et umbes viiendik sellest võib olla Euroopas “neoliitiline”, s.t saabunud koos põllupidamise levikuga.”
