Teaduspreemiad ei muuda teadlasi
Pahaseks said nii sugulased, kes jäeti ilma suurest osast pärandusest, kui ka Rootsi rahvuslased, kes pidid taluma, et Nobeli preemiaid ei määra ainult rootslased.
Naiste maitse järgi
Nii kummaline kui see ka pole, on Nobeli testamenti olulises osas kujundanud tema naistuttavad – ehkki tal polnud kellegagi abielusuhet. Kõigepealt veenis Bertha von Suttner teda määrama ka rahupreemia – ehkki Nobel ise ei pidanud rahuliikumisest suurt midagi ja oli kindel, et tema dünamiit teeb sõdade lõpetamiseks rohkem kui mis tahes rahukongressid.
Teisalt jättis ta matemaatikapreemia legendi järgi määramata, kuna tema sekretär Sophie Hess oli ühe matemaatikuga jalga lasknud. Küllap ongi tegemist pelgalt legendiga ja matemaatika jäi kõrvale pigem seetõttu, et Nobel pidas seda ebapraktiliseks ja raskesti mõõdetavaks alaks. Praegu on matemaatika hinnatuim auhind Fieldi medal.
Nobel pidas oma auhindade puhul silmas inimkonnale möödunud aasta jooksul tekitatud kasu. Ja kirjanduse harrastajana idealistliku suunaga teoseid. Kumbagi nõuet pole suudetud täita. Teaduse kasu ei ole võimalik nii lühikese aja pealt hinnata. Ja kirjandusest on saanud auhindu suuri realiste, sealhulgas rootsi kirjanikke.
Kirjandus igal juhul, kuid ka teadus pole pääsenud poliitikast. 750 laureaadist peaaegu 300 on elanud ja töötanud USA-s. Järgneb Suurbritannia saja laureaadiga. Venemaa ja Nõukogude Liit on võitnud aga vaid 18 preemiat. Kas need proportsioonid on päris õiged, võib vaielda, kuid ei saa kontrollida, sest ega ju teadusel mingit selget kriteeriumi ole. Mida näitab seegi, et mõnigi füüsikakorüfee on preemiast ilma jäänud, teisalt jälle mõni teadusüldsusele suhteliselt tundmatu tegelane selle saanud. Kuid eks siingi pea õnn oma osa mängima.
Kui rehkendada, kui suur on laureaatide osakaal rahvaarvu suhtes, siis siin pole USA sugugi esimene. See riik on võitnud miljoni elaniku kohta keskeltläbi ühe auhinna. Umbes sama suur on osakaal Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Austrias, Belgias, Iisraelis, Iirimaal. Suurbritannial on iga miljoni elaniku kohta 1,5 auhinda, Norral 2, Rootsil koguni 3. Islandil on tervelt üks kirjanduspreemia 300 000 inimese kohta. Suurim aga on see suhtarv Saint Lucias, kus 150 000 elaniku kohta sai 1992. aastal Derek Walcott Nobeli kirjanduspreemia.
Lihtsuse võlu
Maailma siiani kõige tuntuma teadlase Einsteini puhul on võib-olla üllatav, et Nobeli preemiat ei saanud ta 1921. aastal teps mitte oma kõige kuulsama töö, relatiivsusteooria loomise, vaid hoopis fotoefekti olemuse selgitamise eest. Küllap siis peeti seda tööd mõistetavamaks ja praktilisemaks. Mis aga ei tähenda, et praeguseks poleks Einsteini üldrelatiivsusteooria muutunud praktiliseks. Näiteks GPS-süsteemi ühemeetrise täpsuse tagamiseks on vaja üsna täpselt arvestada ruumi kõverdumist gravitatsiooni toimel.
Einsteini puhul on ka huvitav, et 1922. aastal valiti ta NSVL TA välisliikmeks ja 1926. aastal välisauliikmeks. Kui Nõukogude Liidus algas kvantmehaanika vastane klaperjaht, ei võetud Einsteini siiski sihtmärgiks. Ehk sellepärast, et Einstein kritiseeris kvantmehaanika ideoloogiat, kuigi oli ise üks selle rajajaid.
Nobelistid pole muidugi mõista mingid üliolendid, vaid enamjaolt ikka õige lihtsad, väga andekad ja töökad inimesed. Kel on õnnestunud olla õigel ajal õiges kohas.
Nagu näiteks sel kevadel Tartus loengut pidanud K. Alex Müller, kes avastas kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse suuresti tänu vedamisele. Või siis tuumamagnetresonantsi meetodile ühe kavala nipi lisamisega aatomite spektroskoopia uuele tasemele tõstnud Richard R. Ernst, kes on loenguid lugenud ka keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis. Ernst tegeleb hobi korras ka tiibeti miniatuurmaalide kogumise ning restaureerimisega, milleks tema keemikuharidusest on palju kasu.
Mõni aasta tagasi õnnestus mul Viinis ühel seminaril kohtuda DNA bioloogilise sünteesi mehhanismide avastaja Arthur Kornbergiga. “Pole sugugi nõnda, et vajadus sünnitab uue tehnoloogia,” väitis ta, “hoopis uus tehnoloogia sünnitab vajaduse.” Tõepoolest, kel oleks enne fotoefekti avastamist tulnud pähe vajadust ehitada päikesepatareid või enne tuumaresonantsi seadmete tundlikumaks muutumist vajadus kasutada neid haigete diagnoosimisel.
Et aga isegi Nobeli preemiat ei maksa hirmtõsiselt võtta, näitab selle paroodia, USA-s välja antav Ig Nobeli auhind, mis määratakse “uurimistöö eest, mida ei saa ega tohi korrata”.
Tunnustus eestlasest
keemikule
Peale üldtuntud Nobeli preemia jagatakse väljapaistvate tulemuste eest teadusmaailmas teisigi kaalukaid preemiaid ja autasusid. Siia hulka kuulub Ameerika optikaühingu auhind silmapaistva panuse eest võnkespektroskoopiasse. Autasu, mis kannab Ellis R. Lippincotti nime, antakse välja alates 1976. aastast ühele teadlasele aastas. Pilk valitute nimekirjale kinnitab, et tegemist on oma ala klassikutega. Käesoleva aasta laureaadiks valiti Texase A&M ülikooli füüsikalise keemia professor, eesti päritolu Jaan Laane (pildil).
Jaan Laane on sündinud Paides 1942. aastal. Kaheaastaselt tegi ta koos vanematega läbi põgenemisteekonna Saksamaale. 1949. aastal emigreerus pere USA-sse, kus Jaan Laane lõpetas keemikuna Illinoisi ülikooli. Alates 1968. aastast on Jaan Laane töötanud Texase A&M ülikoolis. Ta on ka Eesti teaduste akadeemia välisliige ja Tartu ülikooli audoktor.
Võnkespektroskoopia on füüsikat ja keemiat ühendav teadusharu, mis uurib molekulide ja kristallide struktuure ja neis toimuvaid protsesse võnke-
spektreid mõõtes ja interpreteerides.
Professor Laane laboris on sünteesitud märkimisväärne hulk uusi räniorgaanilisi ja muid tsüklilisi ühendeid ning üksikasjalikult analüüsitud nende võnkespektreid, kusjuures ta on olnud pioneeriks vastavate arvutiprogrammide alal. Laane publikatsioonide arv on muljetavaldav – üle 250 trükise.
Nobelid eesti keeles
Sel aastal ilmus eesti keeles kopsakas 800-leheküljeline raamat “Nobeli auhind
1901–2004”, kust võib leida kõik tähtsad tegelased, kes on saanud Nobeli preemia. Siin on ka üldtabeleid iga eriala kohta ning kogutabel. Ja Alfred Nobeli elulugu. Suuresti pärinevad artiklid Rootsi Nobeli preemiate koduleheküljelt, ent on ka kasutatud palju teisi abimaterjale.
Raamatust leiab puhtas eesti keeles teadusterminoloogiat. Ja saab aeg-ajalt lehitsedes mugavalt ja kiiresti ratsutada läbi möödunud sajandi teaduse ajaloo.
Ja ei maksa unustada, et siit leiab ka poliitika ajalugu – kui rahupreemia laureaatide järgnevust uurida. Eriti tuleb raamatut kiita põhjaliku isikunimede registri eest. See on väärtus omaette. Öökapiraamat see muidugi ei ole, kuid kindlasti usaldusväärne teatmeteos.
Teatmiku koostaja on Toivo Kuldma ja välja andnud kirjastus Olion.
Oodatakse Eesti teaduspreemiate ettepanekuid
Riigi teaduspreemiate komisjon kuulutas välja järjekordse teaduspreemiate konkursi tingimused. 2006. aastal antakse üks 500 000 krooni suurune preemia vastava teadusala paradigmat ja maailmapilti mõjutava või uut teadusvaldkonda rajava teadusliku avastuse või olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga innovaatilise tooteni viinud avastusel põhineva leiutise või teadus- ja arendustöö eest; kaks (ą 300 000 kr) preemiat pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ja kaheksa (ą 150 000 kr) aastapreemiat eelnenud nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde esiletõstmiseks täppisteaduste, geo- ja bioteaduste, keemia ja molekulaarbioloogia, põllumajandusteaduste, tehnikateaduste, sotsiaalteaduste, arstiteaduse ja humanitaarteaduste vallas.
Preemiad antakse kätte Eesti Vabariigi aastapäeval.
