See tähendaks Eesti Vabariigi territoriaalmere ulatuse laiendamist kolme miili võrra, s.t jooneni, milleni Eesti õiguspärane mereterritoorium võiks ulatuda. See tähendaks 1993. aastal võetud merealapiiri seaduse paragrahviga 6 kehtestatud 12 meremiili laiuse territoriaalmere eranditut kohaldamist Eesti rannikumeres. Selle seaduse lisas 2 realiseeritud vabatahtlik keskjoonest taandumine põhjustas loobumist reast olulistest, rannikuriigile omastest õigustest ning kuuluks tühistamisele.

Kuna tegemist on puhtalt juriidilis-tehnilise küsimusega, siis soovime vältida selle teema mis tahes politiseerimist nii Eesti erakondade kui ka kolmandate riikide poolt. Samas me ei eita, et meie vaadet küsimusele motiveeris Saksa-Vene gaasitrassi projekt mööda Soome lahe põhja ning eriti selle projekti kujunemise salapärased asjaolud. Lisame nimetatuile ka Saksamaa eelmise valitsusjuhi mõneti ebaselged motiivid astumisel projekti teostava Venemaa riikliku kontserni teenistusse.

Ohud Eestile

Oleme täheldanud Venemaal ilmnenud probleeme tehniliselt keerukate projektide teostamisel ja käigushoidmisel, samuti asjaolu, et keskkonna sõltumatu monitooring on olnud Venemaal käsitletav kas kriminaalkuriteona või suurel määral salastatud. Samas aga ei ole mõistagi midagi loomulikumat kui Venemaa ressursside jätkuv panustamine maailma majandusse ja tema energiatoorme ekspordi edasine kasv. Kuid arvame, et see ei saa toimuda mis tahes teiste riikide seaduslike huvide, õiguste ja antud juhul ka ökoloogilise ja energeetilise julgeoleku arvelt.

Seoses sellega peame vajalikuks esitada järgmised juriidilised ja majandusgeograafilised asjaolud.

1. Vastavalt rahvusvahelisele mereõigusele (ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioon) võiks Eesti territoriaalvete, s.t EV territooriumi piir kulgeda mööda Soome ja Eesti ranniku vahelist keskjoont, milles riigid leppisid kokku 18. oktoobril 1996. Kui mõlemad pooled, nii Soome kui ka Eesti, oleks kasutanud oma õigust territoriaalmerele täies ulatuses, siis puuduks nende vahel Soome lahes mis tahes territooriumiväline “koridor” ehk meie riikide piirid seisaksid vastastikku, mis aga säilitaks mis tahes kolmandatele riikidele “rahumeelse läbisõidu õiguse”.

2. 1993. aastal leppisid Soome ja Eesti noote vahetades kokku selles, et nad mõlemad “taanduvad” vabatahtlikult keskjoonest oma territoriaalmere piiriga kolme meremiili võrra, tekitades seega kuue meremiili laiuse koridori majandusvööndi näol, millel on sisuliselt avamere staatus sellistes küsimustes nagu laevasõit, merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamine, ülelend jms.

3. Kuni 2005. aasta sügiseni see probleeme ei tekitanud.

4. 2005. aastal avalikustati Saksa-Vene gaasitrassi kokkulepe, mis tõstatab küsimuse Eesti-poolse merepiiri tagasinihutamisest “loogilisse ja õiguspärasesse kohta”, s.t keskjooneni. Siinkohal kehtib üks piirang: vastavalt kokkuleppele Soomega peab Eesti informeerima sellest Soomet 12 kuud ette.

5. Seniajani on nimetatud kolme meremiili laiune mereala Eesti majandusvöönd.

6. Antud juhul olulised erinevused majandusvööndi ja territoriaalmere rezŠiimi vahel on muuhulgas järgmised:

a) merealuste kaablite ja torujuhtmete paigaldamist Eesti majandusvööndisse tuleb käsitada kui üht üldtunnustatud avamere vabadustest, see vajab üksnes Eesti aktsepti paigaldamise üldisele skeemile ja nende kulgemise suunale (paigaldamist ennast keelata ei saa); territoriaalmere puhul saab aga miskit merepõhja paigaldada üksnes rannikuriigi loal (mida ei pruugi anda) ja tingimustel;

b) ülelendude eest territoriaalmere kohal võib nõuda tasu õhuruumi kasutamise eest; majandusvööndi kohalt võib üle lennata vabalt ja tasuta;

c) majandusvööndis võib välislaev peatuda piiramatult – teostamaks õppusi, manöövreid, luuret (geoloogilist, sõjalist vms) või sisuliselt mis tahes muul otstarbel; territoriaalvetest läbisõit peab aga olema kiire ja katkematu (ankrusse võib jääda vaid rannikuriigi loal või häda-

olukorras) nii, et ei ohustata rannikuriigi rahu, avalikku korda või julgeolekut;

d) territoriaalmeres on rannikuriigi õigused nii merekeskkonna kaitse ja säilitamise kui ka meresõidu ohutuse tagamisel oluliselt laiemad kui majandusvööndis.

Antud juhul on oluline ka teada, et merepõhja insener-geoloogiline uurimine tulevase gaasitrassi tarbeks tuleb teostada rannikuriigi, s.t Eesti ja Soome nõusolekul. Rahvusvaheline mereõigus nõuab, et ka teaduslikeks mereuuringuteks majandusvööndis on vaja rannikuriigi nõusolekut, mida tuleb taotleda kuus kuud enne uuringute algust. Rannikuriigil pole aga üldiselt õigust keelduda loa andmisest teaduslikeks mereuuringuteks välismaalastele, kui uuringud ei puuduta majandusvööndi ja mandrilava ressursse.

Aus ja avatud foorum

Rahvana, kes vähem kui kahe kümnendi eest elas üle ohud, mis tulenesid võimalikust fosforiidikaevandamisest Virumaal, on meil ka moraalne õigus olla ülitundlik selliste ohtude suhtes, mis võivad hakata ähvardama meie merealasid – oleme ju eeskätt rannariik. Mõistagi on kõik probleemid lahendatavad ausal ja avatud riikidevahelisel foorumil; ühistes otsingutes parimate lahenduste leidmiseks kõiki osapooli rahuldaval moel.

Arvame, et see võikski olla Eesti positsioon kõnealuses küsimuses. Kuid inimestena, kes me kõik erineme küll parteiliselt kuuluvuselt, elukutselt, erialalt ja põlvkonnalt, kuid oleme kõik ühel või teisel määral või ajal olnud otseselt tegevad Eesti Vabariigi territoriaalse suveräniteedi väljendamisel ja hoidmisel, pidasime me vajalikuks osundada veel kord õigustele, mis kuuluvad Eestile kui suveräänsele riigile ning mille kehtivust ei ole praegu vaidlustanud mitte ükski riik. Me ei pidanud vajalikuks korrata ilmselt – seda, et tegemist ei ole mingisuguste territoriaalsete muutustega, vaid jutt on 1993. aasta kevadel vabatahtlikult loobutud õiguste tagasivõtmisest rahvusvahelise õigusega tunnustatud ühepoolses korras.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid