Dakari ralli eestlaste pilgu läbi: võtab sõitjalt kõik ja rohkemgi
Vana aasta viimasel päeval Lissabonist startiv 28. Dakari ralli ei ehmata mitte üksnes (tänavuse) 9043 kilomeetriga, millest kiiruskatseid on 4813 km. Koormus, mida 15 võistluspäeva esitavad sõitjaile ja tehnikale, on pöörane. Hiidralli pakub ülima väljakutse. Kuni 15. jaanuaril Dakaris finišisse jõutakse.
Pingete kohta on kenasti öelnud 1990. aastal veoautodel kolmandaks tulnud Joel Tammeka: “Esimese päeva õhtul valdab sind veel õhin, teisel päeval oled rampväsinud, kolmandal päeval on sul juba ükskõik.”
Sealt edasi viib vägev tahtepingutus. “Siis tuleb sisse lülitada autopiloot ja rutiinselt edasi lasta,” täiendab Mart Lajal, kes mootorrattal 2003. aastal murtud jalaluuga teele jäi.
Dakari ralli pakub traagikatki. Kui pealtvaatajad hulka arvata, on Dakari rallil elu jätnud üle 100 inimese. Päris hull oli viimane võistlus, kus üks viiest hukkunust oli mootorrataste võistluse kahekordne võitja, itaallane Fabrizio Meoni.
Eestlasi algaval võistlusel stardis pole. Läbi aegade on suguvendadest väljakutse vastu võtnud kuus sõitjat. 1990. aastal Tammekaga ühes autos istunud Enno Piirsalu ja Juhan Anupõld, Lajal ja tänavu jaanuaris tsiklimehed Taivo Luik ja Andres Rätsepp.
Kus see GPRS seal oli?
16 aasta eest Kamaziga laguneva N Liidu lipu all sõitma läinud Eesti kolmikut vaadati kui imeloomi. “Mingi kogemus meil oli. Olime sõitnud Pariisi – Sierra Leone ja Vaarao rallit. Aga me olime ju kõik rallimehed, Kamazi militaarversioon, mille me Tartu autoremonditehases üles ehitasime, oli ikkagi võõras värk. Arvasime, et hea, kui sellega Pariisi jõuame,” muigab Tammeka.
Ühel lühikesel kiiruskatsel Prantsusmaal olid eestlased 45. kohal. Kõrbes hakkasid tulema kohad esikolmikus. “Me ei osanud karta. Läksime läbi sealt, kust minna poleks tohtinud. Tõsine ja ekstreemne värk,” mäletab Tammeka, kes istus roolis kõik kiiruskatsed. Ülesõitudel sõitsid teisedki: pardainsener, tegelikkuses liidu parim rallimehaanik Piirsalu ja Anupõld. “Enno oli mees, kes sai hakkama iga tööga,” lisab Tammeka.
“Kus tollal see GPRS oli, meie sõitsime kaardi järgi ja käsikaudu. Nägime kõrbes põlenud autosid. Kui auto tuli maha jätta, pandi see põlema, et röövimist vältida. Kindlustusega oli selline vaikiv kokkulepe. Igal katsel korjas katkestajad kokku lõpus sõitev veoauto. Sinna võis mehe peale kaasa võtta ühe koti ja kiivri, muu tuleb maha jätta,” selgitab Tammeka, kellel selleks vajadust polnud.
Kamaz on Dakari rallidel olnud edukas sõiduk, võitnud näiteks neljal viimasel aastal. “Janti oli, aga välja vedas.
Mida aasta edasi, seda paremad mälestused on. Andis sõprugi, näiteks Bruno Sabyga helistame sageli.”
Kolmas koht andis Eesti meestele päevarahade arvel 5000 Saksa marka ja pilkena rahvaste sõpruse ordeni. “Meie ajal ei olnud kaassõitjate abistamine väga kombeks. Meie seda ei teadnud ja abistasime sageli,” lõpetab Tammeka.
Üksikud hundid tsiklitel
“Üksinda sõitmine, kõikide raskuste ületamine on eriline. Aga hundid me pole, tsiklimeestel on tavaks üksteist aidata. Eriti grupis sõites. Pöörane katsumus. Mul keerleb peas unistus, et peaks uuesti proovima,” usaldab Lajal (40).
“Pidev unevõlg ja surmaväsimus käib asja juurde. Hommikul kell 5 üles, õhtul hilja telki magama. Öösel pidev melu, sest mehaanikud teevad tööd ja osa mehi lõpetab alles vastu ööd.”
“Vanus pole küsimuseks. Seal on 60 alla mehi. Sõidetakse aasta aasta järel. Mul on tuttav hollandlane, kes igal aastal lubab, et see kord jääb viimaseks. Aga läheb jälle, kuigi ta pole jõukas,” teab Lajal.
Erasõitjal läheb Dakari rallil osalemine kulukaks. “Ainuüksi stardimaks on 10 000 eurot. Muud asjad juurde, tuleb 20 tuhat ära. Pluss sama palju maksev mootorratas. Ja tõsisel mehel on vaja mehaanikut. Aga selle võistluse tõmme on nii tugev, et kisub takistustest hoolimata,” lisab Lajal.
Tuhanded kilomeetrid läbitakse teedeta maastikul, suuremalt jaolt kõrbes. “Kõige hullem meeste ja masinate jaoks on kivikõrb. See annab tagumikule tunda, kõnelemata muust. Liivakõrb on sõbralikum, aga ka salakavalam. Ookeani ääres leidub ka vesiliiva,” täpsustab Tammeka.
“Eriti prantslased suhtuvad oma endiste asumaade elanikesse halvasti. Tean juhtumit, et vastutasuks lasti üks prantsuse sõitja lihtsalt maha. Ja parajad sulid need kõrbeelanikud on: meilt virutas üks aitaja kummivahetuse juures magamiskoti ja jope ära,” meenutab Tammeka.
Karavan hakkab peatselt liikuma. Uuest Dakari rallist võtab osa 252 mootorratast, 188 autot ja 80 veoautot. Nende järel sõidab 240 saatemasinat.
Rallikuulsused ei puudu tänavugi
Aegade jooksul on Dakari suurvõistlustel osalenud palju MM-sarjas silma paistnud rallimehi, kes kurdavad, et tänapäeva rallide kiiruskatsed on nii lühikesed, et ei saa nahka soojakski. Dakar selle vea parandab, ja kuhjaga.
Dakaris on maailmameistritest võidutsenud soomlased Ari Vatanen ja Juha Kankkunen. Mullu sõitis kaasa Colin McRae, tänavu läheb tähte püüdma Hispaania kuulsus Carlos Sainz. Mõistagi on kohal kõrberallide spetsialistid Stephane Peterhansel, Jutta Kleinschmidt, Hiroshi Masuoka ja Jean-Luis Schlesser. Värvi lisab kunagine mäesuusakuulsus ja hilisem võidusõitja Luc Alphand.
Tsiklitel pole esindatud mitte üksnes eestlased. Eelülesandmiste põhjal ei ole ka ühtki naabrit Soomest, Venemaalt või Lätist. J. J.
