2005. aasta noored tegijad

Laura Põldvere: kiire lend muusikaparemikku

Tartust pärit, keskkooli eelviimases klassis õppiv neiu, konkursil “Kaks takti ette” kõik konkurendid seljatanud Laura Põldvere (17) teab, et tahab oma elu muusikaga siduda. “Kui välja arvata muusikukarjäär, siis tahaksin veel lasteaiakasvatajaks saada,” teatab rõõmsameelne Laura.

Laulnud on Laura terve elu, kuid lauluvõistlustel hakkas osalema alles paar aastat tagasi. Professionaali käe alla sattus ta samuti alles mõne aasta eest, mil hakkas džässirütme proovima. “Mulle sobib selline muusika. Kuulan ka ise hea meelega souli ja džässi, sellist pehmemat muusikat. Alati on kaval võtta laulukonkursile veidi vähem tuntud ja vähem provotseeriv lugu kui kellegi maailmakuulsa estraadilauliku ballaad. Siis ei teki võrdlusmomenti ega pea põdema, kui veidi mööda laulad, sest suurem osa ei pane seda tähelegi,” seletab tüdruk.

Oma suurimaks eeskujuks peab Laura lauluõpetajat Heidi Tammet, kelle lavasarmist ja veetlusest on tüdruku sõnul palju õppida.

Peagi lõppevat 2005. aastat peab Laura väga edukaks ja kiireks. Aasta märksõnade pingeritta seab tüdruk esimeseks Eurovisiooni lauluvõistlusel osalemise, “Kahe takti” võidu ja Ameerikas Berklee muusikakolledĻi kursustel osalemise.

Hiljuti konkursi “Kaks takti ette” võitnud tüdruk ei arva end sugugi konkurentidest pea jagu üle olevat. “Tegelikult oli palju häid ja huvitavaid hääli ja paljud neist ei pääsenud isegi finaalsaatesse, millest on väga kahju. See aga annab tunnistust sellest, et muusikatulevikus on, mida oodata.”

Paljulubavaid plaadilepinguid pole värske “Kahe takti” võitja veel saanud ning oma plaadist või singlist on ka vara rääkida. Laval tunneb Laura end kindlalt ja mugavalt, ent siiski ka veidi närviliselt.

“Mida väiksem on publik, seda rohkem närvi ma ka lähen,” märkis Laura, lisades, et kõige tähtsam laval olles on iseendaks jäämine, mis tuleb headest mõtetest. “Seda, mida sa teed, tuleb teha mõnuga. Tahtmise ja julgusega midagi saavutada saab alati läbi.” Helen Uldrich

Sven Heiberg: arvutimagister teatrikoolis

28-aastane teatritudeng ja üks e-valimiste tarkvaraarendajatest Sven Heiberg vaatab uut aastat pigem teatri- kui IT-inimese pilguga.

Praegu Viljandi kultuuriakadeemias kolmandal kursusel lavastamist õppival Svenil on taskus Tartu ülikooli magistri kraad arvutiteadusest. Arvutid ja teater on Jürilt pärit noormehe jaoks paralleelselt eksisteerinud juba keskkoolist peale. “Mingil hetkel on tegevuse raskuspunkt ühel suunal, siis teisel. Võib-olla saab need kaks asja tulevikus seostada,” mõtiskleb lavastaja-programmeerija. “Lavastamine nõuab teinekord äärmiselt ratsionaalset mõtlemist ja matemaatiliselt täpset käsitööoskust, samamoodi nõuab mõne tarkvarasüsteemi projekteerimine loomingulist vabadust.”

E-valimised on nagu Tallinna linn, leiab Sven – ei saa kunagi päris valmis, alati saab veidi paremaks ja kindlamaks teha. Praegugi käibki töö sügisese valimiskogemuse põhjal – süsteemi täiendatakse vastavalt saadud tagasisidele. Novembris sai Sven Heiberg koos Arne Asperi ja Kristo Heeroga e-hääletamise tarkvaralahenduse eest Bernhard Schmidti preemia.

Kui lõppeval aastal nõudis oma tähelepanu e-valimiste mõtte realiseerimine, siis uues aastas näeb Sven ohtralt teatriprojekte. Seljataga on Ugala laste jõulumuusikal ja Eva Koffi näidendi “Meie isa” lavastamine sel sügisel, plaane ja kokkuleppeid näitlemiseks ja lavastamiseks on ees piisavalt, et uut aastat juba ette teguderohkeks nimetada.

Näiteks augustikuus saab Vargamäel näha “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal tehtud lavastust, kus löövad kaasa kõik Järvamaa vallavanemad ja linnapead ning mille lavastajatöö on just Sveni õlule pandud.

2005. aastale vaatab Sven tagasi kui asjalikule ajale. “Ta oli tegus aasta. Ja üldse mitte halb aasta, tagantjärele vaadates võib täitsa rahule jääda. Kui vaadata sellel skaalal, et hea ja parem aasta, tundub, et läheb ainult paremaks. 2006. aasta on juba otsast otsani tegevust täis planeeritud.”

Mari Sarv

Jim Ashilevi: üllatusdramaturg ja kinotegelane

21-aastane tallinlane Jim Ashilevi tõusis avalikkuse huviorbiiti tänavuse Eesti Näitemänguagentuuri korraldatud näidendivõistlusega, kus tema näidend “Nagu poisid vihma käes” teise kohaga pärjati. Näidendi tegevuskoht on kinnine haigla, kus ravitakse noorte meespatsientide foobiaid. Premeeritud näidend on kirjaniku esimene täispikk tükk.

“Ashilevi on näitekirjanikuna algaja, aga näidend oli kirjutatud tehniliselt väga osavalt. Pingeline dramaturgia, hea ja ladus dialoog, mis ka valjusti ette lugedes hästi kõlas, head karakterid. Ühelt poolt on Ashilevil noore autori ägedust ja maksimalismi, teisalt täiskasvanulikku pehmust, leebust ja kannatlikkust,” soovib Eesti Draamateatri dramaturg Ene Paaver noorele mehele tuult tiibadesse.

Ashilevi jaoks pole kirjutamine ainus väljund. Kevadest asus ta Sõpruse kinos saaliadministraatori kohuseid täitma. Juba aastaid on ta PÖFF-i alafestivali Animated Dreams juures abiks olnud ning tänavu pani käed külge ka Sleepwalkersil. Lisaks juhatas ETV-s saadet “Pöffihunt” ning tema kirjutatud raamatuarvustust on saanud näiteks Arkaadiaski lugeda. Seda kõike teeb noor mees Tallinna ülikoolis audiovisuaalse meedia tudeerimise kõrvalt.

“Jimi puhul mõtlen, et kus tema süda õieti on. Ta organiseerib mängleva kergusega filmifestivali, juhatab telesaadet, konfereerib PÖFF-i, on teinud kaasa Raadioteatris, teinud PÖFF-il sünkroontõlget… ja siis kuulen, et selle kõige kõrvalt on ta näidendi kirjutanud,” kirjeldab näitekirjanikku festivali Animated Dreams korraldaja Heilika Võsu. “Jim on asjalik loomeinimene, mis on väga haruldane kombinatsioon.”

Jim Ashilevi on tagasihoidlik loomeinimene, vähemalt selles osas, mis puudutab endast meedias rääkimist. Käesoleva loo kirjutamiselgi keeldus ta viisakalt intervjuust, põhjendades, et ta pole millegi nii suurega hakkama saanud, et sellest meedias mitu korda rääkida. Küllap kuuleme Ashilevist tulevikuski, sest praegu töötab kirjanik intensiivselt uue näidendi kallal. Mari Rebane