Kaasaja üliõpilane on ratastel

Tänane tudeng sõidab kooli autoga, mis on ise putitatud või õppelaenu eest ostetud.

Kes poleks nädalalõpus Tallinna või Tartu poole sõitnud ja teel autotäit rõõmsaid nägusid kimpsude-kompsude vahel istumas näinud, kõik kui ühte väiksesse kilukarpi pressitud?

Kel auto, sel sõbrad. Või õigemini: kel auto, sel vabadus, nagu tudengid ütlevad.

Paarikümne aasta eest poleks keegi selle peale tulnud, et kesk- või kõrgkooli hoov on täis uhkeid läikivaid sõidukeid. Hea, kui jalgratas kooliseinale nõjatus. Tarkust taga nõudmas käidi jalgsi või ühistranspordiga. Praegu on teised ajad, kiiremad. Ja et hõlpsasti ühest kohast teise jõuda, on parem, kui auto istmiku all. Paljud tudengid unistavad oma autost, millega nädalavahetustel maal kodus käia ning nädala sees ühest linna otsast teise kihutada.

Väide, et üliõpilased on vaene rahvas, kes õhtul küünlavalgel nuudleid luristab ja kruusis mitmekordselt kasutatud teelapikest leotab, ei pea alati paika. Mida aasta edasi, seda pikemaks lähevad autode read kõrgkoolide parklates. Tallinna ülikool võttis lausa kätte ja hakkas parkimismaja ehitama, Tallinna tehnikaülikooli parklat võiks võrrelda mõne hiiglasliku supermarketi omaga – nii palju on autodega tudengeid.

Õppelaenu eest oma auto

Üks saab kauaihaldatud “džiibi” tänu isa paksule rahakotile, teine pingutab toreda auto nimel, higimull otsa ees, kooli kõrvalt tööd teha. Kolmas võtab laenu ja maksab hiljem tagasi. Kui hästi läheb.

22-aastane Tallinna ülikooli magistrand Nele ostis sügisel oma teise auto. “Esimese auto kinkis isa, ega muidu poleks saanud otsast ise alustada. Nüüd, sügise hakul müüsin vana auto maha ja võtsin õppelaenu juurde. Sain sellest uue auto sissemaksu osa,” pajatab Nele, kes tänu autole kõikjale kiirelt jõuab, kuid sellele kuluva raha oma taskust võtab. Nelel on väike Audi A3.

Paljud tudengid, kes autoroolis harjunud, ei kujuta enam tavaõppuri trammi- või trollipeatuses külmetamist või kuskile jalgsi ruttamist ettegi. “Autoga on ju mõnus ja soe ja saab kiiremini,” arvab samuti laenurahast pigistatud auto ostnud Tallinna ülikooli tudeng Marit. Paar õppetoetust läks ka lisaks. Kuigi kesklinnas elav Marit kooliskäimiseks autot ei kuluta, arvab ta, et auto olemasolu on eriti tänuväärne nädalavahetustel. “Saab väljasõite teha, maal käia ning oma aja peremees olla,” märgib Marit, kes nüüd Fiat Punto roolis ringi kimab. Kuigi Marit kooli kõrvalt tööd ei tee, saab ta auto pidamisega hakkama. “Ega ma sellega koolis käigi, ikka kaugemal. Kui raha on, sõidan, kui ei, siis seisab auto hoovis. Ega mul sellele palju kulugi, bensiini peale ainult, ja selle saab kuidagi kokku näpistatud.”

Tehnikaülikooli tudeng Raido on üks õnnelikest, kellele vanemad pärast esimest kursust sõiduriista võimaldasid. “Sain liiklemisvahendi just mugavuse pärast, ei viitsinud enam ühistranspordiga sõita. Võib-olla tahtsid vanemad mind sagedamini näha, sest Tallinnast Rakverre on autoga palju mõnusam sõita kui bussi või rongiga,” arutleb Raido, kes autokulusid ise katma ei pea. Bensiini peale kulub Raido valgel Peugeot 306-l kuus ligi 2000 krooni.

“Kahtlemata ei saa võrrelda tartlaste koolitee pikkust tallinlase omaga, siin on pisut pikemad vahemaad. Probleemiks on kindlasti mentaliteet. Tartu tudengienamus ei hooli sõiduvahendist nii palju kui tallinlased, isegi vahemaid arvestamata,” võrdleb Raido Tartu ja Tallinna ülikoolide õppureid.

Isetegemise rõõmud

Need, kellel auto ostmiseks raha pole, teevad endale ise toreda sõiduki. Rohkem mõnust ja elustiilist, kui ühest punktist teise kiirustamiseks.

Rapla ühisgümnaasiumi 18-aastane abiturient Siim armastab kiirust ja kurvilistel teedel kihutamist. Selleks meisterdab tubli poiss ise autod kokku ja seda romulate põhikandidaatidest. Koolis ta “šedöövritega” ei käi, selleks kasutab ta isa vana autot. Noormees sai load alles hiljuti, kuid autopanne putitab ta juba ammusest ajast. “Oma esimese auto sain nelja aasta eest talvel. Sellest ajast alates olen autode vanu keresid üles kopsinud. Kui ma neid autosid n-ö koguma hakkasin, oli ideeks luua ralliarmee, et sõpradega kambakesi väiksel põllurajal võistelda ja küla vahel rallitada. Ent peagi sain aru, et asi käib üle jõu. Vanad autod lagunevad,” tunnistab tubli mehaanik.

Autoga sõitmine on noorsandile üks lõdvestumisviise, mis maandab tekkinud pingeid. “Mõni lohutab end pidudel, mõni arvuti taga, mina eelistan aga autoroolis olla. Olen oma klassi ainuke “õlinäpp”, kes vanade autodega jamab,” teatab Siim.

Vanade autode kohta ütleb Siim, et need on n-ö unikaalsed ja samas odavad. “Kui kõrvuti on pargitud vana Žiguli või mingi vanem “sakslane” ja uus Chevrolet, siis on silmad esimesena “vanal romul”,” tunnistab noormees.