Heljo Mänd mändide vahelt
Minu side punasekaanelise Karu-aabitsaga on sama eriline kui teistel, kes kasvanud 1970. aastatel või hiljem. Karu-aabits on meil kodus olnud nii kaua, kui mäletan. Kui lõpuks kuueaastaselt suure lugemisarmastusega kooli läksin, ei mahtunud mulle pähe, miks me pidime õppima mingist imelikust aabitsast, kus olid tähtede asemel värvilised kastid, mida nimetati noopideks. Kui just peab lugemist veel õppima, siis on ju ometi olemas Karu-aabits, mis on palju vahvam! Nii on Karu-aabits jäänud minu jaoks selleks õigeks aabitsaks seniajani. Nagu ka paljudele teistele, sest esmakordselt 1971. aastal välja antud raamatust on ilmunud juba kümnes trükk. Ja kes ei mäletaks laulukest “Ma olen väike, olen alles väike ja päris koolis veel ei käi” telesaatest “Mõmmi ja aabits”. Autori enda hinnangulgi võlgneb ta tubli kolmveerandi oma tuntusest Mõmmi-lugudele.
Uue sajandi alguseks kasvasid koos väikeste lugejate-vaatajatega suureks ka Mõmmi ja tema sõbrad. Samuti on vanemaks saanud nende looja. Kui me fotograafiga Nõmme mändide vahele jõuame, näeme ühe tänavapoolse akna taga põlemas lampi ja suure kaustade kuhja taga istumas hõbehalli peaga vanaprouat, kes meid märgates tuleb krapsakalt ust avama. Kohe vanaema kannul on ka kahe ja poolene tütrepoeg Leo. Heljo Mänd naerab südamest, kui küsin, kas rulluisud esikus on tema omad (silma järgi number justkui passiks ja tean, et ta on väheke sporti harrastanud) ja räägib hea nalja edasi tütar Ebe-Ruutale, kelle perega ta koos elab. Tegelikult on rulluisud Heljo Männi kink vanema tütrepoja Uku 10. sünnipäevaks.
Rõõmustab hilise tähelepanu üle
Nüüd, 11. veebruaril on ees vanaema enda sünnipäev. Kaheksakümnes (ehkki ta on hästi säilinud – välimuse järgi ei päevagi vanem kui seitsekümmend). “Saaks see juubel juba ometi mööda,” ütles Heljo Mänd nädala alguses telefonis. Sünnipäev on elu rütmist välja ajanud. Telefon muudkui heliseb – helistavad sõbrad-tuttavad, ajakirjanikud ja teised. Korraga oleks justkui poolele Eestile meelde tulnud, et armastatud kirjanikul tuleb juubel. “Äkiline tähelepanulaine on seda huvitavam, et olen eluaeg olnud tähelepanu alt väljas ja isegi minu raamatute arvustusi pole viimasel ajal enam eriti ilmunud,” märgib juubilar.
Tuleval neljapäeval avatakse rahvusraamatukogus temast näitus ja Mõmmi-lugusid avaldav TEA kirjastus korraldab samas sel puhul peo. “Nägin seda kutset ja mul jäi hing kinni, kes seal esinevad – kultuuriminister, riigikogu kultuurikomisjoni esimees, Elle Kull UNICEF-i esindajana, Ainar Ruussaar ETV-st. Ja nüüd nad esitasid mu veel kultuurkapitali elutöö preemiale ka! Siis kui teada sain, mõtlesin, et küll on ikka hea, et tähelepanu nii hilja tuli, muidu ma oleks ehk uhkeks läinud,” räägib juubilar. TEA kirjastusele on ta väga tänulik, et nad rahvusraamatukogus peo korraldavad – nüüd saab kõik õnnitlejad sinna kutsuda, muidu tulnuks neid kodus vastu võtta.
Tegelikult naudib Heljo Mänd mitte kuulsuse sära, vaid vaikset elu pere seltsis ja igapäevast kirjatööd. Pere ja kirjutamine on alati olnud tema rõõm, isegi kui nelja lapse kasvatamise kõrvalt ei õnnestunud kirjutamiseks just palju aega näpistada. Laste pärast sai temast ka lastekirjanik. Nüüdseks on lapsed ammu suured, sündinud on kümme lapselast ja viis lapselapselast. Kellestki pole saanud kirjanikku ja Heljo Männil on selle üle hea meel. “Mulle meeldib olla kirjanike liidus ainus oma pere liige, saab end vabamalt tunda. Ükski prohvet pole kuulus omal maal ja hellitatud mind kodus pole,” tunnistab ta veidi häbeliku naeratusega. Samas on ta tähele pannud, et vahel pere loeb ta raamatuid salaja. Välja ei ütle, aga on aru saada, et on lugenud. Võib-olla on üks huvi põhjuseid ka selles, et Heljo Mänd on oma raamatutesse pannud väga palju iseennast. Avalikult ütleb, et on autobiograafilised sugemed, aga tegelikult on seal palju enamat, muidugi mitte õige nime all.
Hommikul viiest kirjutama
Olgu argipäev või püha – hiljemalt kell viis hommikul tõuseb Heljo Mänd üles, paneb oma väikeses toas päevinäinud diivanvoodi kokku (väimees pidi juubeliks uue tooma, aga ei leidnud õiget suurust), keedab kuuma kohvi, istub tassiga laua taha, paneb lugemisprillid ette, võtab pastaka ja asub tööle. “Hommik on see magus aeg,” ütleb ta ise. Varem kirjutas ta ühe jutiga varahommikust lõunani ja siis oli tööpäev läbi. Enam nii ei jaksa, tuleb pause teha, vahel ka magada. Laual on kaustade hunnik, et paber oleks kirjutamisel kõrgemal ja kael ei jääks kangeks. Mõtlema ta kirjutades enam ei pea, selleks ajaks on lugu juba peas olemas. Heljo Mänd paneb selle paberile, siis loeb läbi ja kirjutab käsitsi ümber, seejärel trükib kirjutusmasinal ümber, viimistleb veel pastakaga ja lööb käsikirja veel kord kirjutusmasinal puhtalt ümber. Masinakirjaoskuse sai ta varases nooruses Tallinna arve- ja plaanindustehnikumist (endise nimega tütarlaste kommertskoolist), kuhu ta vanemate soovil õppima läks. Vähemalt niipalju on hiljem sellest kasu olnud.
Kirjutamise ajal joob Heljo Mänd kohvi ja sööb turgutuseks šokolaadi. Ta armastab väga kuuma kohvi vahukoorega. Suhkrut ta kohvi sisse ei pane, kui üldse midagi magusat – siis mett. Laual on šokolaadikommid, vanaproua ütleb, et ta lausa vajab kirjutamise ajal šokolaadi. Tema lemmikud on praegu ühed Ukraina kommid, mida saab turult. “Kohutavalt maias olen,” ütleb ta ise naeruga pooleks. Aga dieeti pole sellegipoolest vaja pidada, vorm on hea – Heljo Mänd ise pakub, et ehk elurõõmust. Vahel, mis seal salata, tuleb võtta ka pitsike kangemat. “Kuni 50. eluaastani ma alkoholi ei tarbinud, mul peab olema pea klaar, aga juba pool klaasi alkoholi tegi mu uimaseks. Nüüd tuleb aga võtta klaas konjakit, et pea enam ringi ei käiks.”
Aeg-ajalt piiluvad üle ukse tütrepojad Uku ja Leo. Loomulikult teavad ka nemad, et vanaemal on šokolaadikomme. Kuna pisem on alles kodune laps, tahab ta vanaema vahel ka endale mängukaaslaseks.
“Vanadus toob jõuetuse,” tunneb Heljo Mänd puudust sellest, et ei saa enam nii tegus olla, kui karakter nõuaks. “Ma pean valiku tegema, mida ma veel jaksan teha. Elan lapselastele ja tööle, muu jääb praegu kõrvale.”
Jooga uuesti päevakorral
Seltskondlikust elust on Heljo Mänd tagasi tõmbunud. Käib kirjanike liidu aastakoosolekul ja pensionäride peol ja vahel teiste lastekirjanike juures külas. Teatrisse, kontserdile, näitustele ja mujale pole enam jõudnud. Ka hobisid tal enda sõnul pole. Lapsena oli Heljo Männi tervis nõrk ja ta oli võimlemistundidest vabastatud.
Abikaasaga koos hakkas ta mõnikümmend aastat hiljem matkama, 50-aastaselt iseseisvalt võimlema ja 75-selt joogat tegema. Aga nüüd juba pool aastat ei tee, sest pea käib ringi – siiski arvab vanaproua, et ehk pärast juubelit alustab uuesti.
Kümme aastat vanem abikaasa Roman on praeguseks juba 14 aastat maganud viimast und. Heljo Männile tuletab kunstnikust abikaasat iga päev meelde toaseinale pandud pilt, mille mees temast maalis. “Seda ma armastan tema maalidest,” sõnab ta heldimusega. Sama pilt läks ka romaani “Pihlakapimedus” kaanele.
Abikaasal oli Heljo Männi elus tähtis roll. Tema oli see, kes päästis noore naise toidukaubastu koledast raamatupidamistööst teatriinstituuti õppima (see jäi küll tütre sünniga pooleli), tema käskis ka esimesed luuletused avaldamiseks viia. Oma armastuse loo on Heljo Mänd pannud mälestusteraamatusse “Roheline hääl”. Lisaks olid Romanil kuldsed käed. “Kõik, mis lapsed on saanud, on nad saanud isa poolt, mina olen igapäevases elus saamatu. Oskan ainult kirjutada – ei oska ma joonistada, laulda, õmmelda ega korralikult saia küpsetada,” jutustab Heljo Mänd. Tütrepoeg Uku lemmiku, klimbisupiga saab ta siiski hästi hakkama.
Päeval, pärast ööd teebki Heljo Mänd perele süüa, kraamib, võtab külalisi vastu, loeb raamatuid ja ajakirjandust. Oma raamatute kogust kinkis ta suure osa ruumipuudusel ära ja loeb neid raamatuid, mida vahetab sõbrannadega või mille naaber avalikust raamatukogust laenab. Suhtlusringkonda kuuluvad põhiliselt temast nooremad. Heljo Mänd ütleb, et nii sobib talle rohkem. “Vanemad inimesed räägivad muudkui haigustest.”
“Õnne 13” hoiab eluga kursis
Magama läheb varakult päeva alustav Heljo Mänd tavaliselt juba kaheksa paiku õhtul. Välja arvatud laupäeviti, kui ETV näitab sarja “Õnne 13”– selle kaudu hoiab ta end eluga kursis. Samuti on huvitav näha, mida kirjutab stsenarist Teet Kallas, kes oli Heljo Männi üks esimesi avaldajaid, kui töötas ajakirja Pioneer toimetuses.
Tallinna raamatukogude elektronkataloog näitab, et Heljo Mänd on autor või tõlkija umbes 150 teosel. Männil on kodus kõik ühte kappi kokku kogutud. Niisama sirvimiseks ja lugemiseks on teine eksemplar. “Minu jaoks on raamat püha,” ütleb ta. Ja tunnistab, et ei tee raamatutesse muidu kriipsugi, aga üks kord elus on ta siiski raamatusse ka kirjutanud – oma raamatusse parandusi teinud.
Tema lapsepõlvekodus eriti palju raamatuid ei olnud ja seetõttu polnud ta ka eriti suur lugeja. “Aga üks raamat, millesse olen olnud alati kiindunud, on Oskar Lutsu “Kevade”.” Teine raamat, mis Heljo Männile sügavat muljet avaldas, oli Frans Eemil Sillanpää “Inimesed suveöös”, mida ta luges, kui oli 17–18-aastane. Juubilar ütleb, et tal on juba pikka aega olnud kiusatus see uuesti läbi lugeda, sest talle tundub, et see raamat on mõjutanud tema enda täiskasvanutele kirjutatud raamatuid. Aga seni pole olnud aega kontrollida, kas aimus on õige. Ise kirjanikuks saamisest pole Heljo Mänd muide kunagi unistanud. “Mul on alati olnud suur kirjutamisrõõm, aga alguses polnud, millest kirjutada. Olen kirjanikuks võrsunud väga pikkamööda.”
Praegu tunneb ta, et tahaks veel paljust kirjutada. Mõmmi- lugude mõtteid on viis-kuus tükki, valmis on üks lasteluuletuste kogu, mida tahaks kevadepoole veel lihvida, ka täiskasvanute luulet tahaks kirjutada...
Alles teisipäeval andis Heljo Mänd kirjastusele Faatum üle järjekordse romaani ja alustas kohe järgmist Mõmmi-sarja juttu – jõulukalendrit selle aasta lõpuks. Ta kirjutabki kordamööda täiskasvanutele ja lastele. Vanasti oli Heljo Männil käsil mitu raamatut korraga, nüüd võtab ta neid ette ükshaaval. “Tahan alati jõuda eelmise valmis, et mul ei jääks mitu raamatut pooleli. Ei tea ju, kauaks päevi on antud...” Senikaua võtab ta aga aega, et saaks rahulikult kirjutada ja sellest rõõmu tunda. “Enam ma ei anna raamatut enne kirjastusse, kui olen sellega ise rahul. Noorena tegin teinekord ka ülepeakaela.”
Viimati valmis saanud teksti “Peidupagu” peab ta oma parimaks romaaniks ja lisab, et ka kirjastaja oli sama meelt. Raamatu ilmumise aeg on aga lahtine, see sõltub rahastamisest. “Ei ole sugugi nii, et oled tuntud kirjanik, lähed kirjastusse ja kohe avaldatakse.” Heljo Mänd kirjutab raamatute avaldamiseks ise kultuurkapitalile taotlusi ja ütleb, et vahel antakse raha juba esimesel küsimisel, aga vahel on tulnud taotleda ka mitu korda.
Mõmmi-lugemik pääses
Mõmmi-lood päästis paar aastat tagasi TEA kirjastus. Heljo Mänd meenutab, et kui ETV oli Mõmmi-lugudele järje teinud, hakkas kirjastus Tiritamm seda raamatutena avaldama. Viimane, neljas osa aga jäigi avaldamata, sest eesti kirjandus ei müüvat. “Mina olin aga innustust saanud ja kirjutasin Mõmmi-lugemiku. Pakkusin seda Varrakule ja raamat pidi ilmuma, aga siis anti käsikiri tagasi, sest oli tehtud otsus tol aastal lasteraamatuid mitte avaldada. Tulin koju, nördinud kõigest, ja juhuslikult helistati just sel päeval TEA kirjastusest, kellest ma midagi ei teadnud. Nad tahtsid ühes töövihikus avaldada mõned mu luuletused ja küsisid selleks luba. Siis äkki mul plahvatas ja küsisin, kas nad tunneksid ka Mõmmi-lugemiku vastu huvi ja tahaksid seda näha. Kolme päeva pärast helistasid nad tagasi, et avaldavad. See oli minu suur õnn, et Varrak raamatu tagasi lükkas, sest nüüd on TEA kirjastus neid järjest välja andnud ja osal raamatutel on juba kordustrükid. Kolmest on tehtud ka audioraamatud – Mõmmi-lugemiku luges sisse Mõmmi ehk Ivo Eensalu, Leelo Leevikese raamatu ja Jänese-Juta pühadepabina mina ise.”
Praegu ütleb Heljo Mänd, et nii kaua kui TEA kirjastus tahab, lähevad ka Mõmmi lood uute sündmustega edasi, ja tunnistab, et ta hakkab alles nüüd teemasse täielikult sisse elama. Eriti meeldib talle kirjutada Jänese-Jutast ja veelgi rohkem tema pojast Jänku-Jankust (kelle prototüüp on tütrepoeg Uku). “Olen jäneseid kogu elu armastanud, juba lapsena mõtlesin endale jänestest lugusid. Jänesed on sellised ohutud. Seevastu koertest võin ma kenasid luuletusi kirjutada, aga tegelikus elus ma kardan neid. Vanema juures oli kuri koer Lovi, kes alati lõrises ja haukus ja ma kartsin, et ta ketist lahti pääseb.”
Heljo Männi sünnipäevaks ilmub kolm raamatut. Kirjastus Faatum andis välja tema luulekogumiku “Emamaa ja isajõgi” (illustreeris Heljo Männi vanima lapselapse Kerri abikaasa Maite-Margit Kotta), TEA kirjastus andis välja “Mõmmi parimad aabitsalood” (Heljo Männi sõnul väga esinduslik väljaanne ja koguni kümnetuhandelises tiraazis!) ja Eesti Raamatult tuleb üks pikk lastejutt “Kummaliselt hele lõngakera” (sellegi on illustreerinud Maite-Margit Kotta).
19. veebruaril jõuab aga lavale Rednar Annuse lavastatud “Härra Tolasuu ja härra Kolasuu maailm”. Heljo Männil on selle üle hea meel, sest tema jaoks oli see omal ajal täiesti uut moodi teos – satiiriline ja täielikult värsskõnes.
Pärast juubelipidustusi läheb edasi tavaline elu Nõmme kodus mändide vahel. Pere ja töö. “Olen oma eluga rahul, sest see on tasakaalus,” ütleb juubilar.
Heljo Männi lemmikud
Heljo Mänd, millised teie raamatutest on endale kõige rohkem rõõmu valmistanud?
“Koer taskus” ja “Toomas Linnupoeg” – need lastele kirjutatud raamatud meeldisid mulle omal ajal väga.
“Väikesed võililled” – see on minu lapsepõlvest. Kui see valmis sai, siis kirjastus ütles, et ma ei tohi kasutada õigeid nimesid, sest 40-selt on liiga vara mälestusi kirjutada. Kuigi mulle oli tollal avaldamine oluline, sest raha oli pere kasvatamiseks vaja, jätsin asja poole pealt katki. Mulle oli tähtsam, et seal oleks iga sõna tõde. Ma pole isegi midagi ilustanud. Ja ongi hea, et see tookord pooleli jäi. Kui teose 15 aastat hiljem uuesti ette võtsin, ehitasin raamatu uuesti üles – enne otsisin sinna oma lapsepõlvest vaid väikesi nalju. Teisel korral sai “Väikesed võililled” minu ainsa Juhan Smuuli preemia, mis tähendas tollal aasta parimat raamatut. Ma tahaks selle uuesti trükki anda, sest tookord võeti sealt kolmteist murelikumat lugu välja – nõukogude ajal pidi laste elu näitama ju helgena.
“Üksteisest läbi ja mööda” – seda näidendit pean üheks oma tugevamaks tööks. See on minu onu talust ja kuidas ma tema jäetud pärandist loobusin. Elasin seda väga üle.
Praegu olen oma autobiograafiliste sugemetega romaanide lainel, sarja ühendavad samad tegelased ja kõik pealkirjad algavad P-tähega: “Paberipulm”, “Pastoriproua”, “Pipraparadiis”, “Pihlakapimedus” ja selle nädala algul valminud “Peidupagu”. Arvan, et olen jõudnud selleni, et kirjutatus pole enam midagi üleliigset ja tekkinud on mõttesügavus, mis tuleb elutarkusega. Eriti viimane, “Peidupagu” on väga harmooniline raamat. See räägib vanaema ja lapselapse suhetest, mida on Eesti kirjanduses vähe kajastatud.
Luulest tõstaksin esile kogu “Hingamisruum”. See oli väga ränk valik.
Teised Heljo Männist
Ebe-Ruuta Eelmäe, Heljo Männi pesamuna
Olen emaga eluaeg koos elanud, välja arvatud nüüd suviti kolm kuud. Kuna olen õest ja vendadest nii palju noorem, kasvasin tegelikult üles koos õe Ülle laste Kerri, Barba ja Jonnega. Ema tegi süüa ja kraamis, meie mängudesse ta ei sekkunud. Õe pere elas siin meie majas, kuni Kerri kooli läks. Hiljem käisid nad nädalavahetustel külas ja ema tegi siis alati suuri lõunasööke.
Seda, et ema on kirjanik, hakkasin tajuma juba üsna kooli alguses. Ema käis palju lugejatega kohtumas, ka minu koolis. Mäletan, et kui emal oli 50 aasta juubel, olin mina teises klassis ja võisin sel päeval koju jääda. Siin käis väga palju inimesi, ka minu kooli õpetajate ja õpilaste esindused.
Väiksena lugesin päris palju ema lasteraamatuid ja 15–16-aastaselt lugesin kõik enne trükkiminekut läbi. Mulle meeldis enamik sellest, mida ema kirjutas. Nüüd, kui mul on oma pere, pole enam lugemiseks aega olnud, aga tean, millest ta kirjutab, sest räägime sellest. Arvan, et ta jõuab rohkem kirjutada, kui mina lugeda.
Rednar Annus, lavastab teater Arenas tüki Heljo Männi raamatu “Härra Tolasuu ja härra Kolasuu maailm” järgi
Otsisin parasjagu jõulutükki ja läksin raamatukokku vaatama, mida seal riiulitel on, tõlkekirjandust ja kõike. Silm jäi peale, et ma pole sellisest raamatust kuulnudki. Kui lugema hakkasin, tuli kohe tunne, et oot-oot-oot – see on väga naljakas, lopsakas ja puhas eesti keel ja veel riimis ka. See tekst vaimustas mind!
Helistasin Heljo Männile, sain temaga kokku ja talle ka see mõte meeldis. Heljo ütles, et ta kirjutas selle raamatu, et oleks midagi ulakat tema leebet loomingut tasakaalustamas, ja minu meelest on ka nii. Tegime sellest dramatiseeringu, trupp humanitaarinstituudi noortest näitlejatest oli juba olemas. Tüki nimeks sai “Narrilinna naljanapakad”, see on ühe osa nimi Tolasuu ja Kolasuu raamatust. Selle põhiteema on suhted meediaga ja kuulsuse narrus. Mõeldud on eelkõige kooliõpilastele ja tehtud nii, et saame sellega ka väiksemates saalides esinemas käia. Esietendus tuleb 19. veebruaril Kirjanike majas ja pilet maksab sada senti – ka tükis on selline koht. See on meie trupi väike sünnipäevakink Heljo Männile. Ta andis mulle ka oma teisi, täiskasvanutele mõeldud tekste lugeda ja neistki hakkas kohe palju mõtteid hargnema.
Heljo Mänd
Sündinud 11. veebruaril 1926 Narvas ja sai nimeks Heljo Kleinmüller (abikaasa nime Mänd võttis 1946 abiellumisel)
1941–1946 õppis Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumis, hilisema nimega Tallinna arve- ja plaanindustehnikumis
1946–1947 õppis teatriinstituudis.
Töötanud 1946 toidukaubastus raamatupidajana, 1956–1965 ajalehe Säde ning ajakirjade Pioneer ja Täheke toimetajana.
Esimesed värsid avaldati 1946, esimene raamat “Oakene” (luulekogu väikelastele) ilmus 1957, kutseline kirjanik alates 1965.
Kirjutanud ja tõlkinud üle saja raamatu nii lastele kui ka täiskasvanutele.
