RAUL SULBI: Kassikuldne aeg
##Iga kirjanik – sealhulgas ulmekirjanik – on natuke ka teadlane. Seda mitte klassikaliste loodus- või humanitaarteaduste mõttes, vaid just oma väljamõeldud maailma, probleemide ja tegelaste uurija ja vaatlejana. Nii on lood ka teoloogiharidusega Meelis Friedenthaliga (s 1973), kes de-büteeris võrguajakirjas “Algernon” 1999. aastal ning kelle esikromaan “Kuldne aeg” saavutas viimasel romaanivõistlusel tunnustusväärse kolmanda koha. Sedalaadi tunnustus ei ole Friedenthalile võõras: tema fantasy-jutustus “Nerissa” (ilmunud antoloogias “Terra Fantastica” aastal 2004) võitis kirjandusfestivali Prima Vista raames Eesti ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse ning pärjati aasta parima algupärase jutustusena ka Eesti ulmeauhinnaga Stalker.
Ulmeromaan “Kuldne aeg” kujutab düstoopilist tulevikumaailma, millest saime kõigepealt aimu autori juttudest ““Üht teistsugust algust”” (“Algernon”, september 2001) ja “Hullumeelsus on unustus” (“Algernon”, november 2002). Ajaliselt paigutub romaan kahe jutu vahele ning maalib meile ängistav-sünge pildi dotsentideks kutsutavate robotite juhitud maailmast, mille hävinud inimkond andis robotitele edasi elementaarse kultuurilise ja oskusteabe selleks, et masinad inimkonna uuesti looks ja üles ehitaks.
Dotsendid, Kronos ja inimkond
Üsna ettearvatult ei suuda robotid neile antud info abil inim- ja ühiskonda siiski taasluua: kõik on taastatud kuidagi vildakalt, masinad on neile antud infoga ümber käinud just nii, nagu masinad seda tegema peakski, kohati on teavet liiga napilt, seda on rakendatud sõna-sõnalt. Robotid on inimeste abiga ehitanud bioloogilise superaju Kronose, kelle eksperimenteerimised klassikalise loomisloo raamest väljuvad ning üsna võikaid ja perversseid vorme omandavad. Selle tulemusel jalutavad tavaliste inimeste seas ringi eksemplarid, kel kasvavad näiteks tiivad või küüned. Ka muu eluslooduse on Kronos uuesti justkui pildialbumi järgi loonud. Tundub, et tegu on lammaste ja lindudega, aga vaid väliselt. Dotsendid, Kronos ja inimkond ongi need kolm jõudu, kelle huvid romaanis teravalt konflikti satuvad.
Üks kirjaniku peamisi uurimisteemasid ongi küsimus, milline neist kolmest arenguteest oleks antud olukorras õigeim, kas robotite juhitud turvaline kasvatajate-lasteaialaste kooslus, Kronose julge ja kohati võigas eksperimentaalmaailm või inimeste endi kohati kaitsetu, kuid siiski vaba areng.
Taasloodud tehismaailm
Sellise valikuvajaduse on tekitanud hullumeelne püüe hakata pihta kohast, kus areng ajalookatkestuse tõttu pooleli jäi. Kirjeldatud tulemus on paratamatu, kui püüda maailma üles ehitada pärimustele, legendidele, usule ja/või ebausule ning kui neile omistatakse tähendus, mida neil algupäraselt polnud (või kui seda tähendust liigselt paisutatakse). Eri tekstidel ja illustratiivsel materjalil ei osata ju vahet teha, sestap arvataksegi, et korraga tuleb uuesti luua elevandid, kaamelid, kentaurid, harpüiad ja mantikoorid. Vangla sissepääsu kohal ripuvad sildid tekstidega “Töö teeb vabaks”, “Jätke kõik lootus, kes te sisenete”, “Tulge tagasi, inimese lapsed”. Ilma igasuguse irooniata, lihtsalt selliseid tekste on piltidelt sarnaste asutuste väravate kohal nähtud...
Tähelepanuväärsed on tegelaste nimed, mille põhjal tekib kahtlus, et autor soovib meile nendega midagi öelda. Deukalion, Kronos, Sokrates Gorgias, Aldous Helsing, Sergei Dorian, Akira Matsuhita, Cromwell. Pigem on aga siingi tegu näitega sellest, kuidas masinad mineviku vaimupärandiga hakkama ei saa, olulist ebaolulisest, fakti fiktsioonist eristada ei suuda. Kuigi ka mütoloogia- ja teoloogiaaineline kiht on selles teoses päris tihke.
Eeskujulik sooritus
Süee sellest, kuidas robotid või bioloogiline superaju pärast mingit kataklüsmi uuesti inimkonda looma hakkavad, ei ole maailma ulmes kindlasti kõige novaatorlikum. Rohkem või vähem sarnastel teemadel või sarnase feeling’uga tekste on vanema generatsiooni fantastidest kirjutanud J.G. Ballard, Alfred Bester, Philip K. Dick, Harry Harrison, Robert Sheckley, Clifford D. Simak jpt. Värskemast eestikeelsest kirjasõnast võiks meenutada Viktor Pelevini novelli “Erak ja Kuusvarvas” (1990, eesti keeles 2002), mille kombinaadimiljöö väga täpselt Friedenthaligi maailmas olemas on. Seoseid võib leida veel küberpungi klassikutega (kõrgklassi kokteilipidu romaani alguses), ilmsed, olgu siis dekoratiivset või sisulist laadi paralleelid tekivad filmidega “Johnny Mnemonic”, “Alien Resurrection” ja “Matrix”.
Kuid need paralleelid ei tähenda mingis mõttes kopeerimist või primitiivset kompilatsiooni. Nii Eesti kui ka muu maailma mastaabis on tegu igati eeskujuliku sooritusega. Märgiks vaid, et kui näiva keerukuse muljet süvendav loor maha rebida, on meie ees üpris lihtne lugu. Lugu suletud süsteemis toimivast ja ühel hetkel vastu takistusi põrkuvast arengust, jumaluse/looja rollist sellises kunstlikus keskkonnas, inimeste suhetest oma looja ja järelevaatajatega.
Romaanil ka pikem proloog
Kui peaks tekstile midagi ette heitma, siis vast seda, et autori fantaasia tegevuspaikade väljamõtlemisel ei ole korrelatsioonis oskusega neid vaimusilma ette kerkivaid dekoratsioone sõnade abil lugejani tuua. Autori kirjeldustest saab küll aru, et tegu on millegi mastaapse, veidra ja väga võõraga, aga ei enamat. Samuti on ehk veidi lahjaks jäänud tegelaste sisemise motivatsiooni küsimus.
Enne romaani juurde asumist soovitaks aga kindlasti tutvuda antoloogias “Stalker 2002” (2003) ilmunud jutustusega ““Üht teistsugust algust””, mis on mahult kolmandik “Kuldsest ajast” ning mille tegevus on romaaniga otseselt seotud. Jutustust võib tegelikult vaadelda romaani pika proloogina, samas on see romaanist märksa intensiivsem, nii tegevuse, kirjelduste kui ka teksti enese tihedus- ja raskusastme poolest. “Kuldne aeg” on palju õhulisem ning vähem pingutust ja keskendumist nõudev ettevõtmine.
Romaanis viidatakse korduvalt paarikümne aasta tagusele ajale, mil Kronos oma bioloogiliste eksperimentidega suure konflikti põhjustas. Just neist eksperimentidest jutustus räägibki. ““Üht teistsugust algust”” avab romaani jaoks palju olulisi taustu, andes põhjalikumalt aimu eksperimente sooritavate vabrikute ja nende katsete täideviijate – homunkuluste – olemusest.
Lõpetuseks võib tõdeda, et möödunud aasta oli kodumaisele fantastikale üpris hea. Meelis Friedenthali suurepärasel ning igati läbimõeldud ja -komponeeritud romaanil on kindel koht Veiko Belialsi, Lew R. Bergi, Indrek Hargla ja Tiit Tarlapi eelmisel aastal ilmunud raamatute kõrval. Tema teos ei kubise pealesuruvast ulmebutafooriast. Ehk just seetõttu avastavad ka fantastikast kaugemale jäävad kirjandushuvilised, et tegu on huvitava ja rikastava lugemisvaraga.
