Anto Raukas: Ignalina asemel võiksime ise jaama ehitada
Kas Eesti osalemine uue Ignalina tuumajaama ehitamisel on otstarbekas?
Projekt on veel väga toores ning mida vähem siduvaid leppeid valitsus teeb, seda parem. Enne tuleks kõik korralikult läbi arutada.
Praegu ei ole uue Ignalina tuumajaama hind teada: ei vana tuumajaama lammutamise, uue ehitamise, seadmete, tooraine ja jäätmete maksumust. Lisaks sellele tuleks leida koht, kuhu tuumajäätmed ladustada.
Praegu sõlmib valitsusjuht juba eelleppeid. Samal ajal pole ta vaadanud, kui palju läheb Ignalina maksma ega ole võrrelnud, kui palju maksavad näiteks Soome jaamad. Samuti pole arvestatud sellega, palju läheks maksma, kui me alguses teeksime ühe väikese 600-megavatise tuumajaama Eestisse, mis kataks selle energiavajaduse, mis tekib põlevkivienergeetika vähendamisel. Kui me juba rikkamad oleme, siis teeks teise ning lõpuks ka kolmanda.
Eesti tööstus paikneb peamisel Põhja-Eestis ning Leedust elektri ülekandega tekkivad olulised kaod tuleb meie tarbijal kinni maksta.
Nii et me võiks päris enda tuumajaamad ehitada?
Meil on olemas energeetika arengukava, mis näeb ette põ-levkivienergeetika osakaalu järk-järgulise vähenemise. Alternatiiv oleks üle minna tuumaenergeetikale.
Ignalinasse ehitatakse suur tuumajaam, mistõttu peab Eesti suhteliselt kiiresti välja panema suure hulga raha. Kui me ehitaksime omale järk-järgult väiksemad jaamad, siis saame raha kulutamist hajutada.
Kanadast pärit kunagine energeetikaminister Arvo Niitenberg, kes oli tuumaenergeetika spetsialist, pani omal ajal paika kolme 600-megavatise tuumajaama asukohad: üks Sillamäe juures, teine oleks võinud olla Tallinna ja Paldiski vahel kusagil Keila kandis ning kolmas Võrtsjärve põhjatipus. Need materjalid peaks praegugi majandusministeeriumis olemas olema.
Kas Eestis oleks võimalik tuumajaamas tekkivaid radioaktiivseid jäätmeid ladustada?
Praegu viiakse tuumajäätmed Ignalinast Venemaale, kuna Leedus pole radioaktiivseid jäätmeid kuskile matta. Eestis on matmise võimalused olemas 80 meetri paksuses sinisavi kihis.
Ma ei ütle, et Eesti ei tohiks Ignalina tuumajaama ehitamisel osaleda, aga enne ei saa hakata siduvaid lepinguid sõlmima, kui tehtud pole isegi elementaarseid kalkulatsioone.
Kas peate õigeks valitsusjuhi otsust teha Leedu ja Lätiga koostööd Ignalinasse uue tuumajaama ehitamiseks?
Valdur Lahtvee, Säästva Eesti Instituudi juhataja
Arvestades asjaolu, et äsja valitsuses heakskiidu saanud Eesti elektrimajanduse arengukava 2005–2015 näeb ette kodumaise tarbimise katmist ainult kohalike tootmisvõimsustega, on peaministri allkiri sellisel koostöömemorandumil muidugi pehmelt öeldes üllatav ja kindlasti pole see strateegiline otsus Eesti eri energiavaldkondade huvigruppide vahel läbi arutatud või kokku lepitud.
Arvestades aga seda, et taasiseseisvumisjärgse vabariigi viimase kümnendi energiapoliitika juhid, sh neli viimast majandusministrit, pole suutnud saavutada Eesti energiapoliitika üht põhieesmärki – vähendada põlevkivi osakaalu meie energiabilansis – ja on Eesti energiapoliitika elluviimisel läbi kukkunud, siis pole imestada, et poliitikud võtavad ette selliseid kaalumata samme, näitamaks valijatele, et ometigi tegutsetakse. Seekord küll kahjuks ääretult valel moel ja vales suunas.
Keskkonnakaitseorganisatsioonid on pidevalt osutanud, et tsentraliseeritud energiatootmisel, kus 2/3 kasutatud primaarenergiat raisatakse kasutult ilma kütmiseks, pole perspektiivi ja Eesti peab oma energiavarustuse rajama hajutatud energiatootmisena, kasutades maksimaalselt elektri ja soojuse koostootmist ning enam taastuvaid energiaallikaid.
