Kuidas õõnestati NSV Liitu ja kuidas seda Eesti Vabariigis jätkatakse
Samavõrra võiks ka pühas inkvisitsioonis näha valgustusajastu tekitajat ning käsitada orjapidamist ja orjakaubandust tänutundes ja lepluses kui ajalooetappi, milleta poleks meil ei internetti ega sõnavabadust.
Ometi on nad kõik ju omal moel olnud pärast toimunu ja sündinu eelkäijaiks. Ja loomulikult oli nii inkvisiitorite kui ka orje müünud-ostnud ja kasutanudki inimeste hulgas tublisid ja tarmukaid olendeid.
Kuidas mõõta kommunistide õõnestustegevust?
Üheks valdavaks mureks on viimasel ajal kujunenud see, kas endised kommunistid ikka õõnestasid piisavalt palju nõu-kogude ühiskonda seestpoolt. Ehk siis küsimus kommunistidest ja nende rollist ühe ühiskonnakorra langemisel ja teise sünnil. Aga selles osas on meil selgus käes: enam-vähem korrektne majandusstatistika kinnitab, et Nõukogude Liitu õõnestati külma sõja algusest saadik seestpoolt üsna jõudsalt. Selge on seegi, et vabadusvõitlejad ei mänginud selles suurrolli. Nemad olid kas pokri ja hullumajja pistetud või külmale maale saadetud.
Ekskommunistid kinnitavad, et just nemad tegelesid aktiivselt õõnestamisega. Käibetõde ütleb ka, et kui keegi tahtis nõukogude ajal milleski, nt poliitikas, majandustegevuses (ja miks mitte ka õõnestamises?) kaasa lüüa, siis tuli paratamatult paluda end kommunistliku partei ridadesse võtta. Kuid kuidas sellise õõnestustegevuse ulatusele jälile jõu-da? Vastust ei olegi raske leida. Tuleb vaadata majandusstatistikat.
Statistika näitab, kuidas õõnestati
Üks riikide ressursikasutusi ja nende majanduslikku edukust siduv näitaja on energiakulutuste ja majanduskasvu suhte elastsus (ehk siis kuivõrd rakendatav mõju põhjustab muutusi). Teiste sõnadega: kui riigi majandust käsitada näiteks kaadervärgina (asjakohastes teooriates nimetatakse neid ka “mustadeks kastideks”), mille sisendiks on energia ja väljundiks rahas mõõdetud rahvuslik rikkus, siis on mitu võimalust, kuidas energiakulutuste muutus ja rikkuse teke teineteisesse suhtuvad.
Kui energiat kulub sama palju rohkem kui majandus ise kasvab, siis on nende väärtuste ehk energiakulutuste ja majanduskasvu suhte elastsus 1.
Kui majanduskasvu muutus ületab energiakulutuste muutuse, on tegemist suhtega, mis on väiksem kui 1, ja kui energiakulutused kasvavad suuremas ulatuses kui majandus, siis on suhte elastsus 1-st suurem. Seega – mida suurem energiakulutus ja väiksem majanduskasv, seda raiskavamalt ühiskond toimib. “Kommunistide sisemise õõnestustegevuse” kontekstis vaadates võib siis öelda, et seda enam ühiskonda seestpoolt õõnestatakse. Väiksem elastsus kui 1 viitab aga sellele, et ühiskond teenib oma rikkust valdavalt nutti ja muid nõkse kasutades, kui pelgalt energiakulutusi suurendades.
Õõnestasid, kuni N Liit varises kokku
Nõukogude Liidu seestpoolt õõnestamise ajalugu on üsna hästi kaardistatud. Külma sõja stardipaugust alates hakkaksid muud riigid pisitasa toimima aina tõhusamalt ja tõhusamalt. Nende majandustulemused kasvasid rohkem muude väärtuste arvelt kui pelgalt energiakulutuste kasvu tõttu. N Liit seevastu suurendas igal järgneval aastal energiakulutusi, ilma et märkimisväärset lisaväärtust oleks tekitatud. Tõesti – aknad ega majad ei pidanud ju sooja ja enamik ressursse kulus püsside ja pommide tegemiseks, mis üldist hea-olu just märkimisväärselt ei kasvata.
See kestis niikaua, kuni N Liidu energiaressursid said otsa. Arvatakse, et üks viimaseid piisku selles karikas oli Ameerika Ühendriikide veenev bluff kosmosesõdade plaanist, mis laostas sellega kaasa läinud N Liidu lõplikult.
On loomulik eeldada, et väärastunud eetika ja topeltmoraaliga ühiskonnas varastatakse ja raisatakse palju. Nii see meie lähiajaloos ja kogu N Liidus tegelikult ka käis. Aga nüüd on meile liidu lagunemise ning sellega kaasnenud Eesti iseseisvumise kohta esitatud sootuks uus kontseptsioon: õõnestamisega olevat tegelenud rahvuslikult ja iseseisvusmeelselt meelestatud kommunistid. Endi sõnul hoidsid nad eesti keelt ja kultuuri. Ja statistikat vaadates tegelesid kõige sellega, mis Nõukogude Liitu laostas.
Suur tänu neile selle eest! Kommunistide poolt korraldatud ohjeldamatu raiskamiseta, omakasupüüdliku tegevuse ning topeltmoraali laostava mõjuta kestaks Nõukogude Liit ehk tänaseni.
Uus sünnib alles siis, kui vana on kadunud
Esimesed õõnestajad on asunud üksteist kiitma ja autasustama selle eest, et tänu nende tublile ja jätkuvale tegevusele õnnestus taastada Eesti Vabariik. Selle arusaamiseni jõudis ka Tunne Kelam, kes õõnestustöö tipptegijalt auraha vastu võttes märkis täiesti õigesti, et Eesti iseseisvus tekkis tänu mitmete jõudude koostoimele. Tabavalt öeldud! Uut maja saab samale platsile ehitada tõepoolest alles siis, kui eelmine on lammutatud.
Nii on näiteks ka loote arenguga: inimolendi jäsemed ja sõrmed tekivad muidu kerajalt paisuvasse rakukogumisse ikka seetõttu, et lisaks tekkimisele tulevad mängu ka kadumist põhjustavad jõud ja mehhanismid.
Aga lõpuks on keha valmis ja me ei tunneks sugugi heameelt, kui samad lagundavad jõud asuksid meie keha juba valminuna tükeldama. Nii on looduses ikka, et tekkimine peab olema tasakaalus lagunemise ja kaoga.
Äkki hakkavad uuesti raiskama ja õõnestama?
Kas me saame täna olla kindlad, et need, tänu kellele Nõukogude Liit lagunes, ei hakka oma õõnestamisoskust uuesti kasutama? Ja kui paljudele on nad seda oskust juba edasi andnud? Igaüks teeb ju eelkõige seda, mille tegijaks ta on õppinud, mis oskused on elu jooksul enim kinnistunud ja milleks on antud kaasa loomupärast annet.
Eesti tuleviku küsimus ei ole niisiis mitte küsimus headest ja halbadest kommunistidest, vaid paljuski sellest, kas me oma heaolu kasvu lummuses märkame astuda tuleviku jaoks arukaid samme: muuta ennast naftast sõltumatumaks ja toimida säästlikumalt.
Eesti majanduses kulutatakse iga rahaühiku tekitamiseks neli-viis korda rohkem energiat kui Euroopa Liidus keskmiselt. Tänu elektritootmise ebaefektiivsusele ja raiskava mobiilsusega kavandatud linnaelule raiskame me miljardeid kroone mõttetule õhu kütmisele.
Eesti inflatsioonimehhanismide hulgas on ülimalt suur osa energial.
Näilise energeetilise iseseisvuse põlevkivist alusmüür on raiskamise tõttu muutunud inflatsioonitõkkeks eurole ülemineku teel.
Mida kõrgemale tõuseb nafta hind, seda rohkem me töötame, et importida eluolu soojendamiseks vajalikke energiakandjaid. Kuigi põlevkivist elektrit tootes jääb seda (raiskuminevat) soojust üle sama palju, kui me vajame 1,4 miljoni inimese iga-aastaseks soojendamiseks.
Mina ütlen, et endised raiskajad on juba kohal ning on seda olnud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Kohal sellest hetkest, kui nad raiskamisega nõukogude korra uppi ajasid. Ja näilise kül-luse taustal raiskamise kunsti nad juba tunnevad.
Ülesanne: kuidas leida raiskajad ja õõnestajad?
Nüüd aga väike ülesanne, millega suudame ehk määrata õõnestajate tegevuse ja asukoha tänases Eestis Vabariigis:
Eesti saaks praegusel ajavahemikul kuni 2012. aastani müüa kuni 159 miljonit tonni CO2 emissioonikvooti. Seda juhul, kui lõpetaksime põlevkivi kasutamise. (Enamiku põlevkivist kasutame elektri toomisel ära.)
Täna maksavad need riigid, kel on raske oma fossiilkütuste kasutust vähendada või kes ei taha seda teha, süsihappegaasi kvoodi tonni eest 25 eurot. Seega saaks Eesti põlevkivienergeetikast loobumisel 62 miljardit krooni! (159 000 000 tonni x 25 eurot/tonn x 15,6 eurot/kroon).
Samas ajavahemikus vajamineva elektri eest ei peaks me seda Põhjamaade elektriturult ostes maksma rohkem kui 20–25 miljardit krooni. (Arvestades Põhjamaade energiaturu hinda, mille poole me teadupoolest praegu kaablit ehitame.)
Kokkuhoid ulatuks 40 miljardi kroonini
Kui elektrihind hakkab tõusma, siis tõuseb arvatavasti ka süsihappegaasi kvoodi väärtus. Kui energiamajandus sellises kontekstis erastatakse, siis puudub riigil edaspidi võimalus suunata tekkivat kvoodiraha ühiskonna turvalisuse ning energeetilise sõltumatuse ja säästu huvides.
Seega on meil põlevkivi mittekasutamise kaudu potentsiaal alandada elektrihinda praegusega võrreldes umbes 50 senti, sest kvoodi müügist saadud elekter tuleb ka tarbijani transportida.
Niimoodi jääks investeeringuteks ja energiamajanduse ümberkorraldamiseks Eestisse raha umbes 37–40 miljardi krooni ulatuses. Kui tarbijad maksaksid imporditava elektri eest edasi praegust elektrihinda, oleksid potentsiaalsed summad investeeringuiks (ja majanduskasvuks) veelgi suuremad.
Kokkuvõtlikult: maailma praeguses majandus- ja keskkonnaolukorras on põlevkivi mittekaevandamine ja sellest tulenevalt süsihappegaasi kvoodi müümine Eestile majanduslikult igati kasulik.
Viimane küsimus: miks me kaevandame elektri tootmiseks põlevkivi?
Võimalikud vastusevariandid on siin:
Eestlased on 10 000 aastat põlevkivi kaevandanud.
Põlevkivi kaevandamine teeb tugevaks ja vabaks.
On oluline lahendada ligikaudu 10 000 inimese tööhõive-probleeme ülejäänud 1,37 miljoni vaesumise, riigi konkurentsivõime vähenemise ja keskkonnaprobleemide tekkimise arvel.
Nii tuleb toimida alles avastamata loodus- ja majandusseaduste tõttu, mida taipavad täna vaid vähesed.
Põhjamaad on majanduslikult ja poliitiliselt ebastabiilsed riigid, kust elektrienergia ostmine tähendaks selget iseseisvuse kaotust.
Põlevkivitolm aitab ravida Eestis arutult laialt levinud klamüüdiat.
Tegemist on raiskamise ja Eesti ühiskonda pisitasa õõnestava tegevusega, milles osalevad kogenud õõnestajad ja nende usinad õpilased.
