Vanale mööblile saab kodus vähese vaevaga uue hingamise anda
Mõne lihtsama asjaga saab ettevõtlikum inimene ka ise hakkama, julgustab restauraator Tõnu Vainküla T & M Töötoast. “Aga kui mõnes küsimuses kahtled, mine ja küsi alati asjatundjalt nõu,” on Vainküla põhisõnum.
Pese majapidamisseebiga
“Puhastamine ja pesemine on esimene, mida proovida tasub,” ütleb Vainküla. Määrdunud puitmööbli võib üle teha kerge pesuvahendi ja veega, kuid mitte ülemäära märjalt, nii et lainetab. Õrnalt švammiga niisutades ja kergelt nühkides. Kõige neutraalsem pesuvahend on vette lahustatav tavaline pruun majapidamisseep. Muud vahendid võivad teab mida sisaldada. Jälgi, et viimistlus koos mustusega maha ei hakkaks tulema, sest seal võib olla õrn spoon, maalingud, poleer, aaderdus – mis iganes,” õpetab restaureerija.
Kui inimene ennast veel kindlamini tunneb ja ainult mööbli puhastamisega piirduda ei taha, võib proovida lappida mõnd eset, millel suurem jagu tükke alles. “Neid võib siis üritada oma kohale tagasi kinnitada, kuid kindlasti mitte naeltega! Jälgi, kuidas mõni tükk originaalis kinnitatud on olnud. Kas on näha vanu liimijälgi, mõni asi võib olla olnud ikkagi ka naelte või kruvidega kinni. Sellisel juhul liimida ei tohi. Kui aga tundub, et liimijäljed pärinevad hilisemast ajast kui mööblitükk ise, näiteks on tegu kummi- või EPO-liimiga, on asi kahtlasem ja siis võiks asjatundjatelt nõu küsida,” soovitab Vainküla.
Kui liimimiseks läheb, on mõttekas võtta tavaline valge PVA-liim, mida lapsedki koolis palju kasutavad. Eriti soovitav on seda sorti liimi mark P-3, mis on ka niiskuskindel ja elastsem ning ei kuiva nii rabedaks. “Väikseid kilde võib ka superliimiga kinnitada. Pigem see pisike tükike tagasi panna, kui see mõne aja pärast lihtsalt ära kaob. Igasugused kontaktliimid ja Momendid ja kummiliimid – need puidu juurde päriselt ikka ei käi. Nendega on nii, et kui hiljem on ikkagi liimitud osa miskipärast vaja lahti võtta, ei saagi. Näiteks kui puutool kummiliimiga kokku liimida, on see pärast nagu pehme mööbel. Nõtkub, aga lahti ei tule,” õpetab Tõnu Vainküla.
Ettevaatust liivapaberiga
Tihti ei lähe vana ese pestes ikkagi puhtaks ning sageli haarab agar kodanik liivapaberi järele. “Vahel minnakse jah lahingusse liivapaberi, sae ja haamriga. Et kui jalg on ära mädanenud, saeme kõik jalad ühepikkuseks,” naerab meister. Ja manitseb, et laua- või toolijalgu küll saagima ei maksa hakata, äkki on jälle targem kelleltki nõu küsida ja sellele ühele jalale lihtsalt jupp otsa panna. “Selline saagimine võib teha korvamatut kahju või siis hilisema parandustöö väga suureks ajada.” Naela ja haamriga on see viga, et kui väga peent asja kokku lööma hakatakse, läheb see lihtsalt puruks. Ja toolid, millel on risttapid, kui need naeltega risti kinni lüüa, ega sellest asi tugevamaks ei lähe.
Liivapaberi vastaline Vainküla päriselt ei ole. “Iga asi läheb õige koha peal asja ette.” Spoonitud mööbliga tuleb ettevaatlik olla, spoon on õhuke ja võib maha tulla. Kui tegu on aaderdusega, see on värvidega järeleaidatud puusüü väljatoomine, ei tasu seda küll liivapaberiga nühkida, raudselt tuleb maha. Liivapaberiga tegutsedes on rusikareegel, et esmalt tuleb vaadata, mis pidi puusüü jookseb – nühkida võib ainult piki puusüüd, mitte mingil juhul ristipidi. Talumööbli puhul tuleb ka liivapaberit võimalikult vähe kasutada. Lihtsa ja robustse puutöö ilu ongi selles, et see on natuke kulunud ja näha on kirvetäkked või -sälgud. Kui need kõik liivapaberiga välja lihvida, võib juba kohe poodi minna ja uue sileda tänapäevase asja osta. Nii et rõhu rohkem pesemisele ja vahatamisele.
Õrnalt võib muidugi pärast pesu, kui mõni serv on karvaseks läinud, näppude vahel liivapaberiga natuke paitada.
Sileda lauaplaadi puhul on liivapaber aga tihti omal kohal. Liivapaber klotsi ümber ja tööle! Võib isegi elu endal lihtsamaks teha ja lasta üle lihvimismasinaga, pärast korra käsitsi üle. Liivapaberi ülim piir on 120, okaspuul ehk veel ka sajane paber.
Vaha ei tohi liiga paksult panna
Vahatamine ja õlitamine
Näpunäited
Pesemise ja liivapaberi vahele jääb veel mõni variant vana mööbli kordategemisel. Ehk puidu kaitsmine õlide, lakkide, vahadega. “Iga asjaga tuleb vaadata, et lähtutaks mööbli tegemise ajastust. Et praegu igasugune õlitamine moes on, ei tähenda, et vanasti nii oleks tehtud,” selgitab Tõnu Vainküla T & M Töötoast.
Õlitamise mõte on lisaks värskendamisele, et pind oleks tugev – põrandad, laua-plaat jne. Lauaplaadile võib siiski värnitsa baasil tehtud õli peale panna, kas või tavalist põrandaõli. See on puhas ja naturaalne ning sellega töödeldud laual võib rahulikult vorsti lõigata. Paadiõlid on küll tugevad, aga mitte kõige tervislikumad.
Olemas on veel hooldusõlid, mis ka mustust natuke maha võtavad. Hooldusõli peab olema võimalikult silikoonivaba, seda tuleb kindlasti jälgida. Silikooni sisaldavad õlid ei mõju hästi poleeritud pinnale. Näiteks praegu moes olev funk-mööbel on tehtud lakiga, mis silikooni ei armasta. Silikooniga õli ei kipu ära kuivama, hiljem näpuga üle tõmmates jäävad triibud näha. Meistri sõnul oleks õli asemel hoopis parem hooldusvaha, mis kindlasti ära kuivab.
Mööbli värskendamiseks võib julgelt kasutada ka tavalisi keemiapoes müüdavaid tänapäevase puumööbli puhastamiseks mõeldud vahendeid. “Kasutame neid ise ka. Näiteks kui on vaja pinda matistada, teeme seda peene liivapaberi või metallvillaga. Et tolm pinnalt hiljem kätte saada, tulekski hooldusõlise lapiga üle tõmmata. Ja vahendeid ostes tuleks taas kord vaadata, et need silikooni ei sisaldaks. Aga mesilasvaha baasil vahendid, need on kõik head. Neid kasutati ka vanasti,” soovitab Vainküla. Ühe asja lisab meister veel. “Kindlasti tuleb jälgida, et poorse puidu puhul liiga palju vaha peale ei pandaks.”
I. G-O
