Teadust mõõdetakse paberites
Teadust mõõdetakse mitte paberil, vaid paberites. See tähendab lähemalt seletatuna, et rahapaberite ja teaduspaberite ehk eesti keeli paberajakirjades trükitud artiklite näol. Need paberajakirjad ei saa olla mis tahes paberajakirjad, vaid sellised, mis lasevad oma artiklid enne avaldamist oletatavatel asjatundjatel paberil retsenseerida.
Teadlased mõõdavad teadlasi
Maailmas teenib leiba üksjagu selliseid teadlasi, bibliometriste, kes loevad teiste teadlaste tehtud artiklid kokku ja hindavad nende tähtsust ühe, teise või viiekümne kriteeriumi järgi. Ja need pallid, punktid või kui soovite, siis reitingud otsustavad kõik. Otsustavad selle, kas teadlasele antakse uue projekti jaoks raha või ei anta seda mitte.
Eestis on teaduse projektipõhise rahastamise A ja O viisteist aasta tagasi moodustatud sihtasutus Eesti Teadusfond. Teadusfondi nõukogu esimees, Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik vaeb ajakirja Horisont märtsikuu erinumbris, kui kaugele siis Eesti teadus ära paistab. “Kindlasti saab väita, et panus on viimase 15 aastaga pidevalt kasvanud,” kinnitab Allik.
Suurim teadusinfo andmebaas ISI Web of Science jälgib 8700 teadusajakirja. Igal aastal lisandub sinna üle miljoni artikli, milles viidatakse umbes 20 miljonile artiklile. 15 aasta eest avaldasid Eesti teadlased neis umbes 300 artiklit, 2004. aastal aga umbes 800 artiklit. Mida on umbes sama palju kui leedulastel ja kaks korda enam kui lätlastel. Kuid soomlastest oleme maas peaaegu kolm korda – kui ka rahvaarvu arvestada. Eesti teaduse suhteline osakaal maailmas on siiski tõusnud, eriti sotsiaalteaduste osas, ning on praegu umbes 0,06 protsenti. Eestis elab umbes 0,01 protsenti Maa inimestest.
Riigi teaduse mõjukust saab mõõta mõjukusteguriga – artiklite ja neile viidatud artiklite omavahelise suhtega. Tuleb välja, et selle kriteeriumi kohaselt on Eesti materjaliteadus maailma riikide seas mõjukuselt kogunisti viies. Jüri Alliku andmetel on Eesti teaduse mõjukustegur viimase 15 aastaga tõusnud 5,0-lt 6,3-ni. Soomel on see näitaja 10,5.
Selleks aastaks jagub Eestis teadusgrantideks 95,7 mln krooni. Möödunud ja ülemöödunud aastal oli summa 10 mln krooni pisem. See raha jaguneb umbes 650 projekti vahel, nõnda et keskmine projekt saab teadusfondilt umbes 150 000 krooni. Lisaks rahastab teadusfond järeldoktoreid, kelle tarbeks on umbes 6 miljonit krooni. Kas nappi teadusraha pudistatakse eri projektide vahel liiga laiali? Esmapilgul tundub see tõesti nõnda. Kuid kui näiteks otsustataks, nagu EL paljude projektitaotluste puhul soovib, et projekt algaks vaid mingist kindlast summast, mida siis saavutataks? Saavutataks seda, et taotlejad peavad kunstlikult ühinema. Eesti teadusmaastik on nõnda kitsas, et meil ei võistle eri teadlased või projektid ühe teadusharu sees, vaid eri teadusharud omavahel.
Eesti asub Määrimaal
Kui suur on aga Eesti teadus väljastpoolt vaadatuna? Uurisin, kui palju kasutasid teadusajakiri Nature ja populaarteaduslik ajakiri New Scientist viimase aasta jooksul Eesti nime.
Möödunud aasta juunikuus kirjutas New Scientist, et Plantlife International uuris, kuidas on Eestis, Valgevenes, Poolas, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias lood taimestikukaitsega. Seitsme Ida-Euroopa maa puhul leiti 796 tähtsat piirkonda, kus on suur liigirohkus, hulgaliselt ohustatud liike või ohustatud elupaiku. Neist 170-l pole ametlikku kaitset ning need on turismi, intensiivse põllumajanduse, metsanduse ja arendustegevuse surve all.
Juulis mainis Nature Eestit kui paika, kus elavad geograafiliselt isoleeritud rahvarühmad, kellel geneetikud saavad uurida kompleksseid haigusi. (Isoleeritus on muuseas vale.) Möödunud aasta detsembris avaldas Nature Uppsala ülikooli geoloogi Catherine Boisverti artikli sellest, kuidas ürgkala tagumistest uimedest said neljajalgse kõndija tagajalad. Ta toetub muuhulgas TTÜ geoloogia instituudi teadlase Elga Mark-Kuriku poolt 1972. aastal Läti liivakaevandusest leitud Devoni fossiilile Panderichthys rhombolepis. See on neljajalgsete lähim sugulane, mis on tervikfossiilina leitud.
Selle aasta jaanuaris teatab Nature tööreklaam, et molekulaarbioloogia ühendus EMBO kuulutab välja kuue väljapaistva teadlase grandi Kesk-Euroopas. Uurimisraha võitjate seas on Tartu ülikooli teadlane Mart Loog oma tööga “Proteiini kinaasi signaliseeriva võrgustiku uurimine eukariootilises rakutsüklis”. Tartu on sattunud riigimärgi alla CZ. Seevastu Brno aga märgi alla EE.
Ning veebruaris teatas Nature, et 75 uurijat ja keskkondlast Hispaaniast Eestini kogunes Wageningenisse, et arutada, kuidas ikka mõõta, kas intensiivne põllumajandus on looduslikule mitmekesisusele kahjulikum kui säästev põllumajandus.
Ja ongi kõik!
