Isikupära- ja kompromissiaida peremehe kuus aastakümmet
Etenduste lõpuga kaduvikku vajuvas teatris sai Tammsaare “Tõest ja õigusest” kergesti mälestuste mälestus, ehkki seni leidub Eestis palju inimesi, kellele kunagi Vanemuise teatris nähtud Jaan Toominga lavastused ongi jäänud kõige suuremaks teatriks, mis kunagi kogetud.
Seitsmekümnendaid aastaid Tartus ilmestas üks tänasest päevast erinev asjaolu – Tartu ülikooli kõrval oli linnas veel teinegi ülikool, kus samamoodi pesitses ergas vaimsus ja kus anti tervetele põlvkondadele ainest kasvamiseks ja kujunemiseks. Jutt on Vanemuise teatrist, kus Jaan Tooming tegi oma lavastused “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Veli Joonatan”, “Polonees”, “Kauka jumal” ning “Tõde ja õigus”.
Jaan Toominga ja Evald Hermaküla teatritegemist Vanemuises kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses on nimetatud teatriuuenduseks, millele Jaan Tooming oma nappides intervjuudes on vastu vaielnud – uuendamine ei olnud taotluslik. Hakati tegema teatrit nii, nagu õigeks peeti, ja sellest kukkus iseenesest loogilisel moel välja uuendamine.
1969. aasta kevadtalvel kõlas kirjanike liidu musta laega saalis Gustav Suitsu luule. “Kas tunnete, väriseb maa, kas tunnete, kisendab veri,” alustasid tollal noored mehed Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Tõnu Tepandi, Lembit Ulfsak, Raivo Trass ja Kaarel Kilvet sagedasti Suitsu-õhtuks kutsutud luuleetendust, mille tegelik pealkiri oli luuleklassikult pärit “Ühte laulu tahaks laulda”. See oli algustähis, mis äratas, vapustas ja ka lõhestas ning ärritas.
Kuuekümnendate lõpus teatrisse tulnud põlvkond on saanud vanemalt põlvkonnalt rohkesti pragada. Jaan Toomingat on karmilt rünnanud Voldemar Panso, keda Tooming ise peab oma õpetajaks. Ent seitsmekümnendate aastate jooksul muutus teater just sinna suunda, kuhu osutasid noored, teistmoodi teda teha tahtnud mehed.
Täna võiks tagantjärele õigusega kaaluda, kui palju erinevusi ja sarnasusi on Panso ja Toominga lavastuste laadis ja sõnumis. Nagu näiteks Toominga “Tões ja õiguses” ning Panso “Inimeses ja inimeses”. Või siis Toominga “Poloneesis” ja Panso “Tantsus aurukatla ümber”.
Suurt eesti kirjandust väga suureks eesti teatriks teinud Jaan Tooming on ilmselt virgutanud rahvuslikke konservatiive, et neist võis kokku panna Isamaa partei. Tooming pole ise siiski oma vaadetelt mingil juhul rahvuslik konservatiiv. Uku Masingu isiksust ja loomingut kalliks pidava mehe võib ehk tinglikult liigitada kristlikuks sotsialistiks. Kes esindab eetilisi põhimõtteid, mida praeguses Eestis keegi kuulda ei taha, aga mis sellest hoolimata võivad olla just need, millest on kõige enam puudus.
Mida teeb eesti teatri klassik praegu? Ka oma viimastes lavastustes eristub Jaan Tooming kunstnikuna. Tema tehtu võib mitte meeldida, kuid mingil juhul ei anna see põhjust rääkida keskpärasusest. Kes on näinud tema lavakunstikoolis sündinud lavastust “Tagasi Metuusala juurde”, teavad kinnitada, et Jaan Tooming on endiselt isikupärane, kompromissitu ja rikka sõnumiga lavastaja.
