Neandertallastel polnud õnne
Kui nüüdisinimene ehk Homo sapiens Aafrikast Euroopasse jõudis, oli neandertallane juba väljasuremise äärel. Euroopa neandertallaste sugupuu elas 300 000 aastat. Ja siis kadus maamunalt vähem kui 20 000 aastaga.
Londonis asuva loodusajaloo muuseumi paleontoloogiaosakonna professor Chris Stringer on inimese põlvnemist uurinud üle 30 aasta. Suure osa sellest ajast on ta tegelnud neandertallastega, püüdes muuhulgas mõista, miks nad ikka välja surid. Parasjagu siis, kui istun Stringeri kabinetis ja otsin endale paika loendamatute paberite ja raamatute vahel, tuuakse akna alla lauale suur karp. Selles on Iisraelist Tabuni koopast leitud neandertali naise luustiku osad. See 1932. aastal leitud luustik on 100 000 aastat vana ja üks täielikumaid maailmas leitutest.
“1990. aastatel oli meil projekt Gibraltaris,” räägib Stringer, “töötasime seal kuus aastat. Kaevasime kahes koopas, kus olid elanud neandertallased.” Oma väljakaevamistest, nagu ka neandertallase ja teiste inimese eellaste ajaloost on Stringer kirjutanud raamatu, mis ilmus “Evolutsiooni” pealkirja all äsja eesti keeles.
Kuid kust üldse inimese põlvnemise uurijad teavad, et neandertallase puhul on tegu eri liigiga? “Neandertallastest on meil hea hulk luustikke ja koljusid. Neid on kokku ehk 500,” selgitab Stringer, “millest 20 on suhteliselt terviklikud. See ongi kõik. Meil pole fakte neandertallase ja nüüdisinimese ristumise kohta. 35 aasta eest mõõtsin neandertallase koljusid ja nüüdisinimese koljusid ning varajase nüüdisinimese kromanjoonlase koljusid. Nägin, et neandertallased olid nii kromanjoonlastest kui ka mis tahes nüüdisinimesest väga erinevad.”
Lähedane liik
Praeguseks on Saksa teadlased mõõtnud neandertallaste koljusid, kasutades arvutiskaneerimist. Ja on sama teinud ka nüüdsete primaatidega, nagu bonobo ja šimpans. Ning leidnud, et neandertallase kolju erineb meie omast rohkem kui bonobo kolju šimpansi koljust. “Nii et selle mõõtmise järgi on tegu eri liikidega. Kuid seda pole võimalik absoluutse täpsusega ütelda,” täpsustab Stringer.
Neandertallase ja nüüdisinimese võimalik ristumine on aga eri küsimus. Lähedases suguluses olevad imetajate liigid võivad ristuda. Näiteks lõvid ja tiigrid loomaaias, hobune ja sebra, isegi Aafrika ja India elevandid, kes on lahknenud võib-olla 5 miljoni aasta eest. “Võib-olla neandertallane ja inimene olid lähemalt sugulased kui hobune ja sebra,” pakub Stringer. Võib-olla muutusid nende luustikud poole miljoni aastaga erinevaks, kuid geneetiliselt jäädi sugulasteks. “Arvan, et võib-olla nad said ristuda,” järeldab ta, “võib-olla oli nende järglane viljatu või vähem viljakas. Või nägid nad välja ebaharilikud. Nii et neid peeti võõrasteks.”
Juhuslike sündmuste tulemus
Miks aga neandertallased välja surid? “Mõned uurijad arvavad, et nad ei surnudki välja, vaid sulandusid nüüdisinimesse. Mina arvan, et see pole tõsi. Võib-olla oligi mingi ristumine, kuid see lõppes 25 000 aasta eest. Arvan, et neandertallastel polnud õnne,” võtab Stringer kokku, “juhuslikud sündmused on väga tähtsad. Mõnda aega tagasi arvati, et nüüdisinimene on loodusliku arengu tipp. Tegelikult oleme hulga juhuslike sündmuste tulemus. Kui läheksime pool miljonit aastat tagasi ja muudaksime Euroopa kliimat väheke ning Aafrika kliimat väheke, oleks võib-olla areng kulgenud hoopis teisiti ja neandertallased edenenud kogu Euroopas. Rääkinud üksteisega ja kirjutanud raamatuid. Ja hoopis nüüdisinimesed välja surnud.”
Stringer ja tema kolleegid püüdsid leida vastust Euroopa kliimast viimase jääaja keskel, 25 000 kuni 60 000 aastat tagasi. Kummaline, et esmapilgul polnudki kliima ekstreemne, kui neandertallased välja surid. Nad surid välja enne, kui läks väga külmaks. Küllap nad kohastusid külmaga. Kuid samal ajal saabusid Euroopasse nüüdisinimesed, kes tõukasid neandertallased kaduvikku. Nendega kas otseselt või kaudselt konkureerides.
“Me sidusime Gröönimaa jääkilbist saadud puursüdamike põhjal taastatud Gröönimaa ilmastiku muu Euroopa ilmastikuga. Ja nägime hoopis teist pilti, kus veidi soojemad ajastud vahetuvad külmematega. Mõned neist muudatustest toimusid vähem kui 25 aastaga, isendi eluea jooksul. Seda tundsid nii neandertallased kui ka kromanjoonlased,” selgitab Stringer. “Kui seote temperatuuri ja selle muutuse kiiruse, saate klimaatilise stressi. See on lihtne kõver. Võrdlesime seda Itaalia Monticchio järvest võetud iidse õietolmuga. Pilt on umbes sama. Stressi tipp oli just siis, kui neandertallased välja surid.”
Nõnda saab järeldada, et neandertallased elasid korduvalt üle suuri kliimamuutusi, mil nad surid välja küll Inglismaal ja Poolas, kuid mitte Hispaanias. Kui ilmastik paranes, laiendasid nad oma eluala uuesti. Nad oleksid ehk siiani vastu pidanud. Kuid umbes 35 000 aastat tagasi saabus nüüdisinimene. Ja olukord muutus täielikult.
“See andis lisastressi. See kombinatsioon viiski neandertallase väljasuremiseni. Neil polnud lihtsalt õnne,” võtab Stringer kokku.
