— Ei tea. Panso auhind on silmapaistvate tulemuste eest kahel esimesel aastal.

— Aga äsja Eesti teatri aastaauhindade jagamisel noore teatriinimese auhinna?

— Samuti ei tea. Mind huvitaks ennast ka, miks ma need auhinnad sain. Neid antakse, aga keegi ei seleta, mille eest. Järelikult peab näitleja ise selle ära tajuma, miks ta sai... Mina seda niimoodi ei tunne, ise ma ju endale elu sees auhinda ei anna. Võin aimata, aga ma ei mõtle selle peale.

— Sind on võrreldud kadunud Urmas Kibuspuuga.

— Mina ei saa sellest aru ja loodan, et see kaob varsti ära. Tahaks, et saaksin nii kaua kui võimalik olla vaba selles, mida teen. Öeldakse, et millalgi Jeesuse eas kinnistub niikuinii kõik, aga praegu veel mitte.

— Mis tunne on olla noor ja andekas näitleja?

— Mulle tundub, et liiga palju kõneldakse asjast, mida ma ei ole veel teinud. Ma olen alles kooli lõpetamas ja pole aru saanud, millest üldse see tähelepanu. Püüan sellest kõigest mööda vaadata.

— Mida sa tahaksid vaadata?

— Tänaval, inimestega suheldes tahaksin olla spontaanne. Ma ei püüa midagi eeldada.

Teatris ma tahaks kõike näha. Kinnistada. Püüan, aga olen viimasel ajal sattunud kahjuks väga vähe teatrisse vaatama. Meie kursusel on kõigil igal õhtul etendus. Juba päris tükk aega on nii. Hommikul ärkan üles ja ma ei tea, mis täna õhtul on, sest neid tükke on nii palju. Lähen istun koolis ja ootan, kuni keegi ütleb, et täna on see.

— Kas sul kalendermärkmikku pole?

— Mul on see olemas, valisin poest väga kaua väga toredat kalendermärkmikku. Aga ma ei kirjuta sinna.

— Kas on juhtunud, et oled unustanud etendusele minna?

— Ei, seda pole õnneks juhtunud.

— Aga kuidas sa näidendite tekstid suudad meeles pidada?

— Tekstid jäävad mulle väga lihtsalt meelde.

— Tundub, et sul on küllaltki kinnine loomus. Kuidas see näitlejaametiga sobib?

— Eks elus koguneb mingeid asju, mis ei leia väljundit. Lähen lavale ja elan selle välja. Kui “lavakasse” läksin, siis ma selle peale ei mõelnud, see on tulnud hiljem. Aga võib-olla teen asja lihtsalt ilusamaks.

— Tahaksid sa kuulus olla?

— Üleliia mitte. Siis tahaksin, kui saaks hästi palju raha. Ei, tegelikult tegin praegu nalja.

Ma ei ole veel õieti tunda saanud, mida kuulsus tähendab. Aga tahaksin, et pandaks tähele mind kui näitlejat, mitte mind kui Ristot. Endast ma võõrastele eriti rääkida ei taha.

— Millal sa leidsid, et võiks näitlejaks hakata?

— Kui me vanalinna hariduskolleegiumis “Olevusi” mängisime. Kuskil päris lõpus. Kinnisidee pole see mul kunagi olnud. Aga siis tundus, et midagi vist on ja võiks minna “lavakasse” proovima.

Kosel ei tegelenud ma üldse teatriga, sellega tegeles mu vend. Mina hoopis laulsin hästi palju, nii kooriga kui ka soolo-

esinejana.

— Kas sa praegu ka laulad?

— Laulaks rohkem, kui oleks võimalust. Praegu laulan ainult “Lemminkäinenis”.

— Muusikalides pole tahtnud kaasa teha?

— Mul pole sellist mõtet vist kordagi peast läbi käinud, et võiks muusikali proovima minna. Üks õppejõud on öelnud, et kui laval laulma hakata, peab selleks väga suur põhjus olema. Ma ei ole muusikalist veel päris hästi aru saanud, mis asi see on ja miks inimesed seal laulavad.

— Milliseid rolle sulle meeldib mängida?

— Mul ei ole unistuste rolli. Kas neid saabki niimoodi valida... Praegustest tükkidest meeldib kõige rohkem mängida Rühkat ja “Lemminkäinenis”. “Rühka” on hästi klassikaline. Kooliajal pole me seda eriti teinud, ikka on mingi kiiks sees olnud. “Lemminkäinenis” olen kooris, laulan. Seal loeb grupivaim ja ansamblimäng. Kõik moodustavad väga tugeva terviku. See on alati oluline, et trupp oleks häälestatud ühele lainele, aga mulle tundub, et selles tükis eriti. Et kõik teaksid tausta, mis lugu see on ja miks me seda laulame.

— Rühka loos on sinuga koos laval “vana kaardivägi”: Lembit Ulfsak, Tõnu Aav, Ülle Kaljuste, Martin Veinmann, Ivo Uukkivi ja teised. Kumb on sulle rohkem andnud, kas etendused koos kursusekaaslaste või vanade kaladega?

— Arvan, et nad on võrdselt palju andnud. See on lihtsalt kogemuse vahe. Kui ühel hetkel on sind visatud kalade sekka, siis pead ellu jääma. Kursusega tead, kes su selja taga on, saad alati neile nõjatuda, tead, kelle poole pöörduda. “Rühkasse” läksin naiivse lootusega, et keegi võtab kindlasti mu käekõrvale ja juhib. Aga keegi ei kõnelenud midagi. Ühelt poolt oli see ka väga tore, sain ajada oma asja. Olin prooviruumis, aga täiesti üksi, ja palju oli aega mõelda selle tüki peale ja oma rolli luua. Koolis tunned inimesi ja muud suhted tulevad vahele.

— Kelle tööd sulle Eesti teatris meeldivad?

— Olen alati hinnanud Aleksander Eelmaad, nii inimese kui ka näitlejana. Sain teda tundma teisel või kolmandal kursusel. Laval kumab temast läbi soojust, ta on hästi vahetu ja ma pole teda kunagi näinud halvas tujus.

Lavastajatest Lembit Peterson. Tegime temaga vanalinna hariduskolleegiumis “Olevusi”. Umbes kuu aega tagasi käis ta meiega “lavakas” erialatundi tegemas. Analüüsisime “Kolme õde” ja siis tuli kõik meelde...

Tegelikult on Eesti täis häid näitlejaid ja lavastajaid.

— Kui sa vahepeal Londoni teatrikoolis õppisid, kas nägid seal midagi eriti muljetavaldavat?

— Oli üks sellesama kooli tükk, mida kõige esimesena nägime. Kui see etendus lõppes ja saalis tuled põlema pandi, oli kuulda luristamist – umbes kolm neljandikku saalist nuttis. Kursusekaaslane mu kõrval ka nuttis. Mina vist siiski mitte.

Etendusest õhkus küll koolitükki, aga see oli hästi terviklik ja aus. See oligi tõsielul põhinev lugu – kokku kirjutatud ühe poisi elust, kes oli homo. Kuidas külaelanikud sellesse suhtusid, nende kõnelused. Aga ta polnud aus nagu “Brokebacki mägi”. Kuna see polnud visuaalne, vaid ainult jutt, siis tekkis endal kujutlus sellest, mis toimus, ja oli enda valida, kas näed seda rämedana või vaikse ja romantilisena.

— Mida tähendab “lavaka” lõpetamine? Mida te praegu teete?

— Anne Türnpu ja Jaan Tooming hakkavad meiega uuesti lavastama. See on meie kursuse viimane tükk. Täna (kolmapäeval – toim) oli esimene proov. See on 20. sajandi alguses Rudolf Reimani kirjutatud “Painaja”. Ootan huviga suve, mil see Leigol välja tuleb.

Ega muidu suurt ei toimugi midagi, kui proove pole. On veel üksikud tantsutunnid, aga need on mõned hommikused koosviibimised Laine Mägiga.