Eesti teadlased töötavad uue vähiravimi kallal
Eestlased uurivad, kuidas peatada vähirakkude levimist keha teistesse osadesse.
Kuidas ja miks vähirakud kehas siirdeid annavad ehk edasi levivad, on üks mõistatuslikumaid vähiuurimise valdkondi ning selle kohta on palju vastu-olulisi teooriaid.
Kui praegu peavad nii arst kui ka vähki haigestunud patsient lootma, et kiiritus- või keemiaravi takistab vähirakkude levimist, siis Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi kasvajate bioloogia professori ja Wellcome Trusti rahvusvahelise vanemteaduri Priit Kogermani avastus võib tulevikus selgitada selle meditsiinile seni raskesti kontrollitava protsessi käivitumist.
Sisuliselt uurib ta, miks on vähirakud suutelised piiramatult jagunema. Meie keha teised rakud seda ei tee – on olemas kindlad kontrollimehhanismid, mis neid jagunema panevad ning siis selle protsessi peatavad.
“Praegu uurimegi vähi puhul olulist Hedgehogi-nimelist kasvufaktorit, valgulist molekuli, mis vähirakke jagunema paneb, vallandades signaali ülekande, mis on loote kasvuks ja arenguks ülioluline, kuid võib hilisemas elus valesti vallandudes vähki põhjustada,” selgitas Kogerman.
Ta on avastanud valgulisi vaheastmeid, mis signaali edasi annavad. “Kui hästi läheb, peaks selguma, kuidas toimub signaali ülekanne raku tuuma ning kuidas järgmisi geene sisse ja välja lülitatakse,” kirjeldas Kogerman. “Kui sellest aru saame, peaks olema põhimõtteliselt võimalik valesid geene vähirakkudes välja lülitada.”
Seni on seda signaaliraja ürgset mehhanismi vaadeldud äädikakärbse geenisignaalide ülekandmise põhimõttel, aga Eesti teadlased näitavad, et inimeste ja teiste imetajate signaalirada on äädikakärbse omast erinev. Tava-inimesele ei pruugi see esmapilgul midagi tähendada, aga teaduses tähendavad Kogermani uurimisgrupi leitud erinevused põhimõttelist muutust, millel on mõju nii edasistele alusuuringutele kui ka näiteks uute signaaliraja aktiivsust pärssivate ravimikandidaatide disainimisele.
Ravimist vara rääkida
Praegu on uuring veel alusuuringute tasandil ja vara on öelda, kas sellest ka midagi praktilist tuleb, näiteks uut ravimit, mis peataks vähirakkude levimise kehas. Siiski lubab Kogermani Rootsis töötades alguse saanud projekti tsiteeritavus teiste teadlaste poolt näha tunnustust rahvusvahelisel teadusareenil.
Kogermani labor on keskendunud alusuuringutele – otsitakse uusi molekule, mida võiks vähiravis kasutada, ning püütakse aru saada, kuidas need toimivad. Nii mõlgub tal mõttes ka muid viise, kuidas inimkonna üht suurimat suremispõhjust vähki kontrolli alla saada.
Ravimite kliinikusse jõudmiseni on aga väga pikk tee ning pärast algset uurimistööd jätkatakse ravimi arendustööd tavaliselt firmades.
Nii on ka Kogerman oma varasema avastuse – vähirakkude angiogeneesi ehk uute veresoonte tekkimist pärssiva ravimi andnud edasi firmale Celecure, mille üks aktsionäridest ta ka ise on.
Firmade, ülikooli ja haiglate koostöös on Tallinnas asutatud veelgi suurem konsortsium ehk vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskus, mille raames ravimikandidaadi arendamine toimub. Keskust rahastab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ning selles on eri firmad, millele annavad projekte ka eri ülikoolid.
Eestlase esimese vähiravimi loomkatsed lõpusirgel
Kogermani esimese vähiravimi idee sai alguse üheksa aasta eest USA-s doktoritööd tehes, nüüd on ravimikandidaat jõudmas loomkatsetuste lõppfaasi.
Sisuliselt on tegemist ühe valgulise molekuli, CD 44-ga, mis on suuteline sulgema verevarustuse tekke vähirakkudes. “Kui vähirakus uusi veresooni tekkida ei saa, pole vähirakud suutelised hapnikku ja toitaineid saama,” selgitas Kogerman. “Siis on kasvaja võimeline küll eksisteerima, aga ei kasva üle minimaalse suuruse ega põhjusta probleeme.”
Loomkatsed näitavad ravimi efektiivsust – see on pidurdanud kasvaja arenemist hiirtel.
Siiski on ravimiga veel tööd. Näiteks tuleb kindlaks teha optimaalne doos, et ravim toimiks ja oleks samas ohutu.
Kui on kindel, et ravim on hiirtele ohutu, saab ravimiametist taotleda litsentsi kliiniliste uuringute tegemiseks inimestel.
Järgmise aasta lõpuks peaks jõudma niikaugele, et ravimit saaks kliinikus patsientide peal katsetada. Kuid ka siis läheb hulk katseid, raha ja aastaid, enne kui ravim võib saada lõpliku heakskiidu ja patsientideni jõuda.
Kui Kogerman oma kaaslastega alustas, polnud turul ühtegi sarnase põhimõttega ravimit. Tänaseks on esimene veresoonte teket pärssiv ravim ka turule jõudnud. See ei ole küll üksi kasutatav, kuid on teatud osas oma efektiivsust tõestanud.
“Arvame siiski, et meie ravimil on teatud eeliseid, see on näiteks suuteline eri faktorite poolt esile kutsutud veresoonte teket alla suruma,” ütles Kogerman. “Lisaks on loomkatsed näidanud, et mõjuks on vaja küllaltki madalaid doose.”
