DAVID VSEVIOV: Juri Lotman ajalugu seletamas
Teine köide Juri Lotmani vestlusi vene kultuurist, mis käsitlevad vene aadli argielu ja traditsioone 18. sajandil ja 19. sajandi algul, on erakordselt huvitav, aga ka õpetlik teos. Sellest leiavad kasulikke metodoloogilisi juhtnööre isegi need, kes peavad ennast kultuuriajaloo valdkonnas tegijateks.
Juri Lotman pole ajaloolane, kes muljetavaldavale arhiivimassiivile tuginedes kirjeldaks “suurt” ajalugu. Ta jõuab vaadeldava perioodi olemuse mõistmiseni teist teed pidi – ladudes üksikutest inimsaatustest nagu killukestest mosaiiki. Lõpptulemusena täidab Lotman ajalookarkassi sisuga, tema vaatevinklis olevad kümnendid hakkavad elama ja peagi on lugejal tunne, et Lotmani esitatud ajalugu pole surnud, vaid jätkub tänase päeva eelloona lihtsalt edasi.
Lotmani raamat algab Peeter I ajastu kirjeldamisest, mille “hindamisel on ristanud mõõku kõik, kes Vene ajaloo arenguteede üle mõtteid on mõlgutanud”. Ning tõesti, Peeter I ja tema reforme on hinnatud seinast seina. Neid on nimetatud progressiivseteks ja Euroopasse viivateks, kuid ka hukatuslikeks ja õigest teest kõrvale suunavateks. Kuidas läheneb sellele ajajärgule Lotman? Ta ei räägi meile peaaegu midagi otseselt Peetrist ja tema tegudest. Selle asemel toob Lotman meie ette kaks “Peetri pesas kasvanud” inimest: reformide apologeedi Ivan Nepljujevi ja reformide kriitiku Mihhail Avramovi. Ning see pole kaugeltki lihtne vastandamine, lihtsustatud näide Peetri reformidee toetajatest ja nende eitajatest. Et seejärel jõuda triviaalse järelduseni: mitte kõik kaasaegsed ei võtnud Peeter I reforme omaks. Ajaloolase ülesanne pole ajalootegelasi “hukka mõista” või “õigustada”, vaid püüda kõnealust iseärasust seletada, tõdeb Lotman.
Piir inimese hingest läbi
Nepljujev ja Avramov on elusad inimesed ning tegelik elu on ajaloost palju keerulisem. Ajaloos pole mingit probleemi anda hinnanguid skaalal õige–vale, reaalses elus on see tunduvalt keerulisem. Ja nii põhjendabki Lotman oma valikut Mihhail Avramovi näol sooviga mõista, “kuidas uue ja vana piirjoon läheb läbi ühe ja sama inimese hingest ning käristab selle traagiliselt pooleks”. Ning selle mõistmisega, kahe inimese saatuse käsitlemise vahendusel ja abil saab lugeja kümnekonna leheküljega kätte Peeter I ajastu olemuse, mida mõnes paksus monograafias ta võib jäädagi lootusetult otsima.
Me oleme harjunud teadmisega, et kõigepealt olid müüdid ja alles siis tulid faktid. Ning suhteliselt hilisemat ajalugu õppides toetume me valdavalt faktidele, sest vaid fakt saab olla tõde. Kuid müüdid, lood, anekdoodid iseloomustavad oma aega aastaarvudest ja nimedest mitte väiksema täpsusega. Pigem vastupidi, nad lisavad kirjeldusele värvi ja elu. See arusaam ongi võimaldanud Lotmanil nimetada 18. sajandi lõppu vägilaste ajastuks. Lotman ütleb, et selle ajastu inimeste “elulugusid lugedes on tunne, nagu loeks romaane”, erinevalt 1812. aasta inimeste biograafiatest, kui “kerkib silme ette poeem”. Ajajärgu kirjanduse sügav tundmine ongi andnud Lotmanile erilise vabaduse, teda lastakse takistamatult sisse ajaloo siseruumidesse, kuhu professionaalsetel ajaloolastel pole sageli asja. Tulemusena näeb Lotman minevikust terviklikku pilti, tema vaateväli ei piirdu fassaadi ning paraadruumidega.
Lotmani esitatud vestlused ei piirdu vaid suhteliselt tundmatute nimedega. Lisaks neile portreteeritakse “vägilaste” galeriis Aleksander RadisŠtsŠevit, keda autor peab üheks mõistatuslikumaks kujuks Venemaa ajaloos, ja suurt väejuhti Aleksander Suvorovit. Seejuures ei püüa Lotman oma kangelasi mitte niivõrd kirjeldada, kuivõrd mõista. Soov mõista ongi üheks Lotmani kirjutamise motiiviks, mis ilmneb ka mõtete vormistamise viisis – meile pakutakse pigem esseed kui teaduslikku artiklit.
Lotmani lähenemisviisi minevikule iseloomustab eriline oskus “lugeda” esmapilgul nähtamatut teksti. Olgu siin näiteks peatükis “Kaks naist” esitatud Anna Labzina memuaarid. Lotman iseloomustab neid järgmiste sõnadega: “Ajaloolane ei leia siit eest detaile, objektiivset pilti maailmast. Ta leiab siit eest silmad, mis seda maailma vaatavad.” Nii ongi Lotman “laenanud” oma kangelastelt silmad, mis on mingis mõttes võimaldanud tal ületada elu ja surma piiri.
Lotmani raamatu mahukam osa on pühendatud dekabristide argielule. Ka siin ei esitata sündmuste kronoloogiat ja stamplikke üldistusi. Näeme elavaid vastuolulisi inimesi ja sellest tulenevalt mõistame, kuivõrd mõttetu on levinud soov paigutada dekabristid angroo ühtse nimetaja alla.
Lotmanil oli eriline oskus – ta suutis kirjeldatavasse ajastusse sisse elada. Ajalugu tema esituses pole mitte ümberjutustus, vaid kaasajutustus. See muudabki tema tekstid nauditavateks ja nende tähendus on tavavestlustest mäekõrguselt suurem.
