JUHTKIRI: Ringhääling kontrolli alla

On selline ilus Eesti-aegne sõna nagu “ringhääling”. Meenub, et enne sõna “televisioon” oli “kaugnägemine” ja enne “lifti” “tõstetool” – kõik strateegiliselt ja riiklikult olulised asjas. Siiani piisas riiklikust kontrollist ringhäälingunõukogust, nüüdse eelnõu järgi läheks raadio ja televisiooni programmide üle otsustamine riigikogu pädevusse. Kaua aega kõne all olnud tele ja raadio minek ühise katuse alla näib olevat tõeks saamas. Uue rahvusringhäälingu maja jaoks on Tondil eraldatud ka maa. Kinnistu üleandmiseks on vaja veel vaid riigikogu majanduskomisjoni nõusolekut. Tänama peab kaitseministeeriumi, kes selle maatüki loovutas.

Mida see ühinemine riigikogu egiidi alla peaks endaga kaasa tooma? Kindlasti avalik-õigusliku meedia senisest suuremat ohjamist. Reklaam on niigi välja puksitud, nüüd paistab, et enam ei tohi teha ka omareklaami. Isegi laulupeo kohta ei või öelda, et see on ETV või ER-i toodetud. Kindlasti kaovad ka varjatud reklaamid, nagu neid võis näha suusatamise ülekannete ajal, mil suusaliidu suursponsorid ekraanidel laiutasid.

Tele juhtkond arvab, et nüüd peab iga uue programmi juurutamisel küsima luba ja nõu kõige kõrgemal tasemel.

Võib ette kujutada, kui huvitavaks kujuneb seni üha rohkem igavlevate riigikogulaste töö. Selles valdkonnas on ju kõik spetsialistid. Võib hakata vaidlema selle üle, mis on poliitiliselt korrektsem – kas näidata Hunt Kriimsilma või Karlssonit katuselt, kui palju lasta klassikaraadios Chopini, kui palju Wagnerit. Rääkimata ajavõtmisest, kui palju mingi erakond eetriaega saab.

Kindlasti on ühinemisega seotud ka palju sisepingeid, vaatamata sellele, et uus ühendus vist ikkagi ei tähenda ETV ja ER-i likvideerimist, vaid Rahvusringhääling on nende mõlema õigusjärglane. Mingeid kaadri ümbermängimisi võib siiski ette tulla ja mõistagi teeb see inimesi, eriti vanu tegijaid, ärevaks. Ootame aga ära ministeeriumide eelnõu täpsustamise. Esialgu peaks olema selge, et ühinemine sel aastal toimub, nagu seda on korduvalt lubatud.