Eesti köögist ja muistsete sugemetega suppidest

Marta Piigli, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

Eesti rahvustoidust on ettekujutus olemas, kuid sageli kipuvad kõigepealt meenuma arhailised traditsioonilised toidud, mida tegelikult enamik meist igapäevaselt ei söö. Aja jooksul on meie toitumisharjumused, võimalused ja elutempo muutunud ning seetõttu ei vasta kunagine talupojaköök enam kaasaja vajadustele. Samas on aga olemas igati tänapäevaseid  tooteid-roogasid, mida Eesti inimene armastab, omaseks peab ning meelsasti ka oma külalistele pakub.

Moodsale Eesti köögile on olulised toidu sobivus tänapäeva tarbija toidulauale ja toiduaine kättesaadavus ning väliskülaliste vaatenurgast ka selle eripära.

Euroopa Liidu laienemine on suurendanud huvi liituvate riikide, sealhulgas ka Eesti vastu. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojalt küsitakse sageli, millega Eesti Euroopa toidulauda rikastab? Paljudel erinevates maades toimuvatel üritustel soovitakse lisaks kultuuriprogrammile pakkuda ka Eesti roogasid.

Eestlaste toit on enamasti olnud väga lihtne

Vanad Eesti toidud paistsid silma lihtsa valmistamisviisi poolest. Paikkonniti võis üks ja sama toit pisut erineda. Äärmiselt lihtne oli ka toidu serveerimisviis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde rukkileib. Teinekord aga puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga.

Tähtsat rolli toidulaual mängisid herne-, oa-, läätse-, tangu- ja jahusupid.  Üsna tihti keedeti körti ehk jahusuppi, so ühtlast poolpaksu keedust.

Jahukört keedeti vee sisse. Puder oli paks ja tihe toit, mida sai kamakana pihkugi võtta.

Muistsed tavad ja kombed

Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli tanguleem, mida söödi õhtul või hommikul. See keedeti veega ning keetmise lõpul lisati nii palju piima, kui perenaine raatsis. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti kapsa-, kala- ja lihaleent.

Supp oli vanasti eestlasele kõige tähtsam toit. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Söödi ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesuppi. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasva või piimaga. Ikaldusaastatel, kui isegi aganaleib harulduseks muutus, tehti kevadel ja suvel naadi-, kõrvenõgese-, hapuoblika- ja ohakasuppi.

 

Toidulaud tänapäeval

Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Kuid ajad muutuvad ning meie koos nendega. Nii polegi tänasel Eestimaal enam kindlaks kujunenud söögiaegu.

Hommikust sööb enamik eestlasi kodus: pudrusööjad vaaritavad endale helbeputru või  valmistavad kiire müslieine, kohviinimesed mõnulevad kohvi ja võileibadega.

Keskpäeva ja kella kolme vahel võetakse lõunaeinet, mis ühtedele tähendab kodust kaasavõetud võileiba otse töökohal, teistele aga tõsisemat söögiaega restoranis, kiirsöögikohas või baaris. Ka õhtust sööb igaüks ise ajal. Täies koosseisus saab perekond kokku nädalalõpu lõunalauas. Kehalise töö tegijad, eeskätt maainimesed, hindavad tänapäevalgi tugevamat rooga. Linnaelanikud, eriti nooremast põlvkonnast, valivad see-eest kergema toidusedeli.

 

Muistsed Eesti supid

•• Õllesupp
•• Piimasupp munaga
•• Hapukapsasupp ubadega 
•• Kört
•• Oasupp
•• Piimasupp kruupidega
•• Pulmasupp ehk pulmarokk
•• Räimesupp
•• Hapukapsasupp külma  kartulipudruga
•• Läätsesupp suitsulihaga
•• Liha-klimbisupp
•• Hapuoblikasupp
•• Peedisupp

Retseptid

Räimesupp

Keevasse vette pannakse maitsejuured ja -ained. Kui porgandid on poolpehmed, lisatakse kartulid, pärast seda puhastatud, soolaga hõõrutud ja poolitatud räimed ning piim. Räimede asemel võib kasutada ka teisi kalu või soolasilku. Serveeritakse hakitud rohelise peterselli või tilliga ning võiga.

Hapukapsasupp ubadega

Pestud kuivatatud põldube leotatakse külmas vees 7–9 tundi, seejärel pannakse koos leotusveega keema. Lisatakse puhastatud sealiha ja lastakse keema. Lisatakse hapukapsad, hakitud sibul ja sool ning keedetakse nõrgal tulel valmimiseni.