Maandatud pinged igavas provintsiriigis – Arnold Rüütli viis aastat Kadriorus
Kuigi teravkeeled on Eesti presidenti tema võimu iseloomustades kutsunud ka kõrgelt makstud ja lugupeetud lilleneiuks, pole see tegelikult korrektne. Vabariigi presidendil on põhiseadusega määratud konkreetsed ametiülesanded (vt kõrvalolevat kokkuvõtet).
Lisaks neile või õigemini kõige tähtsamana on Eesti president Eesti esimene kodanik, Eesti riigi pea ja sellena meie kui kodanike lootuste ja ootuste väljendaja ning suunaja. Presidendi kõige suurem võim tuleneb just sellest – see on sõna ja eeskuju võim.
Ametisse astudes ning ka hiljem seavad presidendid endale ja riigile ülesandeid ning ametiaja lõppedes on sobilik teha neist ülevaade. Käesoleva kirjatüki mõte ongi võrrelda võrreldamatut ning hinnata hindamatut, enne kui see saab ajaloolaste pärusmaaks. Mõõdupuud selliseks tegevuseks on keeruline leida. Ühest küljest on meil silme ees manalateele asunud president Meri, teisalt president Rüütli mõtted ja teod.
Hirmud ja ootused
Ilus päikeseline 2001. aasta septembripäev valmistas üllatuse paljudele ja ilmselt ka Arnold Rüütlile endale, kes valiti valijameeste kogu teises voorus 186 häälega Toomas Savi 155 hääle ees Eesti Vabariigi kolmandaks presidendiks. Uudisteportaalis Delfi ilmus selle kohta 2464 kommentaari, mille autoritest suur osa ennustas maailma lõppu ja lubas Eestist ära kolida.
Poliitikute hinnang oli loomulikult vaoshoitum, sest uue presidendiga tuli hakata koos töötama, ja nii näitasid oma emotsioone vaid Villu Reiljan ja Edgar Savisaar.
Tollal võimul olnud Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate kolmikliidu hinnang puudutas pigem protsessi kui kandidaate ja selle võttis kõige tabavamalt kokku Mõõdukate esimees Toomas Hendrik Ilves, kes ütles, et presidenti valisid need poliitilised jõud, kes suutsid omavahel kokkuleppe saavutada.
Politoloog Iivi Masso kirjutas Postimehes: “Presidendivalimiste tulemus osutab Eesti parempoolsuse kriisile. Nagu mitmes teises endise sotsialismileeri maas, ei leidnud valijad muud teed laissez-faire-liberalismi tasakaalustamiseks kui pöördumine endiste juhtide poole. Rahvusvaheliselt on see Eesti praegustele poliitilistele liidritele piinlik moment.”
Sarnaselt väljendus Marju Lauristin, kes kirjutas: “Rüütli nägemine riigi kõrgeimas tipus rahuldab kindlasti paljude solvunute õiglustunnet, mis omakorda leevendab ühiskonda lõhestavaid “võitjate” ja “kaotajate” vahelisi pingeid, aitab poliitilisel maastikul rahuneda ja vähendab lõppkokkuvõttes protestihäälte hulka.”
Kihistumine ei vähenenud
Kuidas hinnata presidendi tegevust sisepoliitika vallas? Tavaliselt kasutatakse selleks avaliku arvamuse uuringute tulemusi, kuid need pakuvad vastuseks inimeste rahulolu või rahulolematuse määra, mis võib sõltuda väga paljudest teguritest.
Lisaks ei ole meie avaliku arvamuse uuringutes küllaldast järjepidevust, mis laseks eri aastate tulemusi teadusliku tõsikindlusega võrrelda. Üldiseks orientiiriks lugejale oleme toonud firma Saar Poll presidendi institutsiooni populaarsust käsitlevad avaliku arvamuse mõõtmise tulemused, mis näitavad presidendi institutsiooni populaarsuse mõningast langust, kuid mille põhjal poleks kohane teha lõplikke järeldusi.
Mõlemad presidendid on olnud rahva silmis populaarsed ja sellest võib järeldada, et suuri vigu pole kumbki oma valitsusajal teinud. Juhan Kivirähki tehtud uuring, mille huvilised võivad leida presidendikantselei kodulehelt, kinnitab vaid niigi aimatavat tõdemust, et president Rüütel on olnud rohkem hinnatud riigisiseses tegevuses, samal ajal kui president Meri on saanud kõrgemaid hindeid välispoliitilises tegevuses.
President Rüütli sisepoliitilisele tegevusele hinnangu andmiseks võib aluseks võtta tema tegevuste loetelu vabariigi presidendina. Kui orienteeruda presidendi kodulehekülje järgi, siis on nende hulk muljetavaldav.
President Arnold Rüütel on oma ametiaja jooksul olnud või on endiselt üle 40 sündmuse või ühenduse patroon. Alates 2001. aastast on Rüütel näiteks olnud rahvusooperi Estonia, Eesti meestelaulu seltsi, Eesti kodukaunistamise ühenduse, Eesti rukkiseltsi ja maarjakase seltsi patroon.
President on olnud ka 2004. aasta Esto-päevade, Kuressaare ooperipäevade, Suure Munamäe vaatetorni, kultuurisemiootika kongressi, üldlaulupeo, noorte laulu- ja tantsupeo, soome-ugri rahvaste maailmakongressi ning eri võistluste, nagu ajalooalaste uurimistööde võistluste, spordivõistluste ja rohkete teiste ürituste patroon.
Iseasi, mida annab õhkrelvade võistlusele või Suure Munamäe vaatetornile presidendi patronaaÏ. Pigem tekib küsimus: mis sõnumit on president Rüütel tahtnud anda, laenates oma nime sellistele üritustele?
Presidendi tegevust peegeldab otsesemalt tema kõnede analüüs.
Värskelt valitud president Rüütli sisepoliitiline nägemus tuli kõige paremini esile tema esimeses kõnes riigikogu ees, milles ta ütles: “Kinnitan teile, et tahan mulle põhiseadusega või-maldatud piires ning mind Eesti presidendiks valinud rahvaesindajatelt saadud mandaadi alusel teha kõik endast olenev, et vähendada kuristikuks paisunud lõhet eri sotsiaalsete kihtide, poliitiliste jõudude, institutsioonide ja võimutasandite vahel. Eestis tuleb taastada laialdane sotsiaalne dialoog, mis on eelduseks eri huvide mõistmisele ja erisuste seast omakorda ühishuvi väljaselgitamisele. Meie põhihäda on usalduse ja vastutuse defitsiit.”
See lähenemine sai tema tegevusjuhiseks läbi kogu ameti-aja, kuigi 2004. aastast taandub president Rüütli kõnedest “lõhe” teema ja kõige enam korratavaks saab mure eesti rahva demograafilise olukorra pärast.
Sotsiaalteadlased mõõdavad varanduslikku kihistumist Gini koefitsiendiga, mis president Rüütli ametisse astumisel oli 0,36 ja tema ametiaja lõpuks täpselt sama suur. Seega objektiivsest vaatenurgast ei ole president Rüütli sisepoliitiline põhisoov täitunud.
Lõhe vaesemate ja rikkamate eestimaalaste vahel on püsinud endine ning osalt võib president Rüütli tegevuse tulemuseks lugeda seda, et vastav teema on avalikkuse silmis ammendatud.
Ühiskondliku leppe saaga
22. aprillil 2001 tekkis Eesti poliitilisse diskursusesse uus teema – “Esimene ja Teine Eesti” –, mis oma lihtsa kujundi ja sellest tuleneva seletusväärtusega kogus kiiresti populaarsust.
Esimese ja Teise Eesti kujund peegeldas põlvkondade vahelist edukust ja ebaedu, varalist kihistumist ning üleminekuprotsessis paratamatult tekkinud piirkondlikke erinevusi. Lihtne kahendsüsteem andis võimaluse seletada keerulisi protsesse keeruliste teooriateta. President Rüütlile andis see omakorda võimaluse initsieerida ühiskonnasiseste lõhede ületamiseks protsess, mis oli kooskõlas presidendi volitustega.
Esimest korda mainis president Rüütel ühiskondliku leppe loomist oma esimeses aastapäevakõnes 2002. aasta veebruaris: “20. veebruaril andsid 32 kodanikuühendust ja erakonda, teaduste akadeemia ja kuus avalik-õiguslikku ülikooli allkirja memorandumile, mis avab tee ühiskondliku leppe sõlmimisele. Pean seda oluliseks tähiseks ühisvastutuse võtmisel Eesti jätkusuutliku arengu kindlustamise ja osalusdemokraatia avardumise teel.”
Seitse kuud hiljem allkirjastasid 38 osapoolt Eesti esimese ühiskondliku leppe, mille haldamiseks loodi Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, mida hakati finantseerima riigieelarvest presidendikantselei eelarve kaudu.
Oma samal sügisel Soomes Jyväskyläs peetud esinemises ütles president Rüütel: “Allkirjastatud lepe keskendub Eesti tulevikku kindlustavale kolmele “sambale”: demograafilise tasakaalu saavutamisele, laste heaolu ning hariduse tingimatule eelistamisele. Loomulikult ei leia esimeses ühiskondlikus leppes kajastamist kõik ühiskonna mured ja vajadused. Antud hetkel on oluline, et püüame väljendada ühist tahet laialdaseks sotsiaalseks dialoogiks.”
Algselt võttis avalikkus ühiskondliku leppe mõtte hästi vastu, kuid olukord muutus kohe, kui leppele hakati otsima konkreetset sisu. Paljude nii liikmeskonna kui ka ressursside poolest väikeste organisatsioonide tahe ei saanud muutuda ühiskonda ümber kujundavaks leppeks.
Eesti ühiskonnas olid selleks ajaks kujunenud selgelt eri huvisid esindavad erakonnad, kes eelistasid huvide väljendamiseks põhiseaduslikku institutsiooni riigikogu näol ning keeldusid president Rüütli poolt initsieeritud leppele oma allkirja andmast.
Ühiskondliku leppe idee iseenesest polnud ju paha, kuid aeg on näidanud, et selle elluviimiseks puudusid objektiivsed eeldused ja mõne inimese subjektiivsest tahtest ei piisanud, isegi kui üks neist on riigipea ja teine väga jõukas kodanik.
Nii on president Rüütli ametiaja üht keskset initsiatiivi jäänud meenutama vaid riigieelarvest järjest suuremaid eraldisi ja eraannetajatelt järjest väiksemaid summasid koguv sihtasutus, mille hääbumist pärast võimuvahetust pole just raske ennustada.
Aastas 18 välisvisiiti
Välispoliitika ja välissuhtlemine on president Rüütlile tema ametitegevuses olnud seoses eelkäija renomeega kindlasti üks suuremaid katsumusi.
Lennart Meri oli Eesti esindusfiguurina väga koloriitne kuju, eristudes paljudest teistest riigipeadest nii oma keelteoskuse kui ka laialdaste intellektuaalsete huvide poolest. President Meri panus nii välispoliitiliste eesmärkide seadmisel kui ka Eesti tutvustamisel leidis laialdast tunnustamist ja nii jäädi president Rüütli tegevuse suhtes skeptiliselt ootele.
Oma esimeses usutluses vabariigi presidendina ütles Rüütel ajalehele Postimees: “Ma usun, et kogu välispoliitiline joon jääb samaks, mida on kümme aastat aetud, me püüdleme Euroopa Liidu poole, püüdleme NATO-sse, aga sisepoliitiliselt ma kujutan ette, et Eestimaa on küllalt viltu, kreenis. Ja ma püüan omalt poolt teha kõik selleks, et Eestimaa areng tasakaalustuks. Meie senine välispoliitika on olnud õige ja ma ei kavatse selles põhimõttelisi muudatusi teha.”
Tagasivaates võib öelda, et nii on ka läinud.
President Rüütel jätkas väga selgelt Eesti integreerumispüü-deid nii NATO kui ka Euroopa Liiduga. Ta kiitis heaks valitsuse seisukohad liitlasvägede toetamisel nii Afganistanis kui ka Iraagis ning selles mõttes õnnestus välispoliitika ajamises säilitada väikeriigile rahvusvaheliselt nii olulist sisepoliitilist ühtsust.
Pesident Rüütli välispoliitilise suhtluse probleemid olid sarnased president Meri omadega ja näitavad meie põhiseaduse formuleeringute kohatist ebaõnnestumist. Mõlemad presidendid katsetasid Eestit välispoliitilise esindamise põhiseaduslikku ülesannet ja õiguslikku piiri.
Kui ekstsentrilisele Lennart Merile tundus selline käitumine loomuomane, siis Arnold Rüütli puhul olid sellised ambitsioonid üllatavad, nagu näiteks vaidluses tollase peaministri Siim Kallasega selle üle, kumb sõidab allkirjastama Euroopa Liiduga ühinemise lepingut.
Sarnaselt president Meriga meeldis ka president Rüütlile palju reisida.
Kui ta oli värskelt valitud, leidsid irvhambad, et president Rüütel saab oma vähese keelteoskuse tõttu rännata eelkõige idatsoonis, kuid reisisihte võrreldes pole see nii läinud. President Rüütel on küll vähem reisinud nn vana Euroopa riikides, kuid visiitide koguarv on muljetavaldav. President Rüütel on oma ametiaja jooksul teinud 81 välisvisiiti, neist 17 riigivisiiti.
Rüütli reisigraafik on olnud väga tihe, keskmiselt 18 välisreisi aastas. Kui siia lisada ka riigisisesed visiidid, mille hulk on olnud välisvisiitide omaga praktiliselt sama (78), siis võib küll öelda, et neljal esimesel aastal oli president Kadriorust eemal kolmel nädalal neljast.
Arvuliselt võrreldes on Rüütli reisikihk seega Meri omast suuremgi ja jääb vaid imestust avaldada, kuidas tema organism on suutnud sellisele koormusele vastu pidada.
Mõtlemapanev on tõsiasi, et välisajakirjandus pole president Rüütli mõtteavalduste vastu eriti huvi tundnud. President on andnud kogu ametiaja jooksul välisajakirjandusele 13 intervjuud, mida on olnud isegi vähem kui presidendi riigivisiite. Siin pole kindlasti probleemiks vähene võõrkeelte oskus, vaid pigem on selleks olnud Eestist väljapoole suunatud ja välismaailma huvitava sõnumi puudumine.
Kaks konflikti riigikoguga
President Rüütli põhiseaduse järgsed tegevused on võrreldes president Meri ametiajaga olnud ajakirjandusele igavad, see tähendab suuremate konfliktideta.
Kui president Merit saatis ebaõnn mitme kandidaadi, nagu õiguskantsleri või Eesti Panga nõukogu esimehe kandidaadi valikuga, siis president Rüütli pakutud kandidaadid on kõik ametisse kinnitatud.
Kindlasti kõige suurema poliitilise kõlapinnaga on presidendi ülesanne leida pärast riigikogu valimisi peaministri kandidaat.
President Meri 1999. aasta otsus minna valitsuse moodustamise ettepaneku tegemisel mööda valimistel kõige rohkem hääli saanud Keskerakonna esimehest tekitab pingeid ja kõhklusi ka praegusel “presidendirallil”. President Rüütel käitus 2003. aastal oma eelkäijast erinevalt. Tulemust see ei muutnud, kuid kahe presidendi käitumise erinevus oli silmanähtav.
Kõige suurema reaalse võimu annab põhiseadus Eesti presidendile seadusandluses edasilükkava veto õiguse kasutamisel. Mõlemad presidendid on seda suhteliselt vähe kasutanud.
Tõsine konflikt riigikogu ja presidendi vahel, mil riigikogu võttis presidendi poolt väljakuulutamata jäetud seaduse muutmata kujul vastu ning president selle uuesti vaidlustas, toimus president Rüütli puhul kahe seadusega: üüri piirmäärasid vabaks laskva elamuseaduse ning elektroonilist hääletamist reguleeriva valimisseadusega. Mõlema seaduse puhul proovis president Rüütel sekkuda poliitika kujundamisse ja mõlemal korral jäi ta riigikohtus kaotajaks.
Kantselei salatsev stiil
Kuigi vabariigi president kehastab presidendi institutsiooni ainuisikuliselt, on tema tegevuse tagamiseks tööl mitukümmend ametnikku. Presidendikantselei arenes institutsioonina välja president Lennart Meri ajal ja selle põhistruktuur on jäänud president Rüütlist muutmata.
Kui võrrelda presidendikantselei eelarve kasvu protsentuaalselt riigieelarvega, mis ametnike puhul iseloomustab institutsiooni administratiivset võimekust, siis president Rüütli ajal pole kantselei käsi kuigi hästi käinud ja presidendikantselei eelarve pole kordagi ületanud 0,1 protsenti riigieelarvest.
President Meri kutsus oma kantseleid juhtima akadeemik Mihkel Veiderma ja hiljem Tarmo Männi, kelle ka president Rüütel valis kantselei direktori kohale.
Samuti juhatasid president Meri kantseleid Jaanus Pikani ning hilisem “äraostmatu”, praegune riigikogu liige respublikaan Urmas Reinsalu. President Rüütel aga on olnud oma valikuga rahul ja üldse iseloomustab tema kantseleid palju väiksem töötajate voolavus.
Kui president Meri ajal oli lisaks pressinõunikule päris palju avalikkuse tähelepanu ka tema teistel nõunikel, siis president Rüütli nõunike nimed on kõlanud avalikkuses palju harvem.
Kui algusaja segadus välja arvata, on president Rüütli kantselei olnud Tarmo Männi kontrolli all, keda meedia tema rolli tõttu vahepeal lausa asepresidendiks tituleeris. Ilmselt on Mänd paljuski kujundanud ka president Rüütli kantselei salatseva näo, mis kuulutas isegi teiste riigipeade õnnitluskaardid salastatud teabeks.
Kokkuvõtteks
Lennart Meri lõpetas oma presidendiks oleku, korrates oma valitsemisaja keskset mõtet Eesti kui väikeriigi julgeoleku tagamisest. Koos eri valitsustega suunas ta Eesti nii NATO kui ka Euroopa Liiduga ühinemise teele ning tagas neile protsessidele poliitiliste jõudude küllaldase toetuse.
President Rüütel aitas oma eelkäija tegevuse vilju vormistada. Kuigi me ei saa iial teada, missugune oleks olnud president Rüütli toetuseta Euroopa Liiduga ühinemise referendumi tulemus, on selge, et president Rüütli panus ühiskondlike vastuolude pehmendamisse on aidanud ka järgnevatel valitsustel ajada ühtset välispoliitikat.
President Rüütli keskne soov vähendada ühiskonna lõhestatust pole olnud nii edukas.
Kuigi Euroopa Liidu abiraha on praeguseks maa ja linna vahelist ebavõrdsust natuke vähendanud ja president Rüütel on olnud president Merist edukam venekeelse elanikkonnaga suhtlemises, on ühiskonna üldine kihistumine jäänud 2001. aastaga võrreldes samale tasemele.
President Rüütli katsed sekkuda sotsiaalprobleemide lahendamisse, võideldes üüri piir-määrade kaotamise vastu või lubades noortele peredele maad ja maju, ei kandnud vilja.
Ühiskonna rahulolematus päevapoliitika ja erakondadega on endiselt suur, kuid mõlemad presidendid suutsid ennast päevapoliitikast enamjaolt eemal hoida ning nende reitingule see mõju ei avaldanud.
Ehk annab Arnold Rüütli fenomenile kõige parema sisu Hando Runnel, kes kirjutas: “Tasuks meenutada Rüütli kõnesid Eesti NSV aegadest. Ka siis olid need südamlikud ja lohutavad, et veel on mõningaid puudusi ja kitsaskohti...
Omaaegsed parteidirektiivid olid ju ka sellised, et neist sai rahvale mahedasti jutustada. Ei olnud siis ega ole nüüdki sellistes lubadustes konstruktiivset sisu, vaid see on riigi retoorika, mis Rüütlil on kõige paremini selge.”
President Rüütel täitis talle ühiskonna poolt pandud ülesande mahendada ülemineku-protsesside käigus vältimatult tekkinud pingeid, mis 2001. aastaks olid võtnud väga tõsise iseloomu.
Kuid viis aastat on möödunud ja me hakkame muutuma igavaks provintslikuks väikeriigiks.
Tulevaste valitsuste kõrval on kindlasti ka järgmisel vabariigi presidendil meie edasise arengu ja näo kujundamisel oma roll. Kes selle võimaluse saab, selgub peagi.
Analüüsi kaasautor on Tartu ülikooli magistrant Îanna Pilving. Ivar Tallo märkus: analüüs valmis enne praeguse presidendiralli kulmineerumist, mis on ühiskonna uuesti lõhestanud ja pannud kahtluse alla Rüütli pärandi ühiskonna lepitajana.
Rüütel ja tema kümme käsku
•• Eelmise valimiskampaania ajal viis aastat tagasi avaldas Arnold Rüütel kümme käsku, missugune peab olema Eesti president.
•• Esitame need kümme mõtet muutmata kujul, et kõik saaksid ise võrrelda, kuivõrd Arnold Rüütel on presidendina omaenda käsulaudu järginud.
•• 1••
Eesti president liidab eesti rahva ühtseks tervikuks, kaitseb rahvuskeha terviklikkust.
•• 2••
Eesti president taasloob ja süvendab eestlaste põlvkondade järjepidevust.
•• 3••
Eesti president on kõigile eestlastele oma laitmatu perekonnaeluga eeskujuks.
•• 4••
Eesti president kehastab pürgimust ühiskondlike kokkulepete saavutamisele ja sotsiaalse partnerluse realiseerimisele.
•• 5••
Eesti president hoolitseb ühiskonna tasakaalustatud arengu tagamise eest.
•• 6••
Eesti president on õpetatuse ja loovuse väärtustaja, ta seisab hea vaimuvalguse levitamise eest.
•• 7••
Eesti president riigikaitse kõrgeima juhina tagab rahvusliku julgeoleku.
•• 8••
Eesti president on esidiplomaat, meie riigi rahvusvaheliste suhete võtmeisik.
•• 9••
Eesti president – primus inter pares – on õigluse mõõdupuu ja inimlikkuse võrdkuju.
•• 10••
Eesti tulevane riigipea pälvib kogu rahva usalduse ja toetuse üksnes siis, kui ta hindab iga oma otsust tavalise eesti inimese silme läbi ja südame kaudu.
Kadrioru õukond
President Rüütli
tähtsamad abilised
esimesel ametiajal
•• Kantselei direktor
Tarmo Mänd – algusest peale
•• Välisnõunik Angela Saks-Tammekand – alates novembrist 2001
•• Julgeolekunõunik Jüri Kaljuvee – detsembrist 2001 septembrini 2003 sisenõunik, sealt alates julgeolekunõunik
•• Nõunik Andra Veidemann – oktoobrist 2001 augustini 2006
•• Sisenõunik Mart Siimann – septembrist 2003 juulini 2005
•• Majandusnõunik
Anu Randveer –
alates detsembrist 2001
•• Protokolliosakonna juht Andrei Birov –
alates veebruarist 2002
•• Avalike suhete nõunik Eero Raun – alates oktoobrist 2003
•• Nõunik Ester ·ank – jaanuarist 2002 oktoobrini 2003 pressinõunik, sealt alates lihtsalt nõunik
•• Nõunik-abi Pilvi Lääne – alates veebruarist 2003
•• Teadusnõunik Jüri Kann – alates jaanuarist 2003
Veel on Rüütli ajal presidendikantseleis olulistel ametikohtadel töötanud või
töötavad siiamaani:
•• Mall Gramberg – õigusosakonna juhataja alates jaanuarist 1995
•• Erki Holmberg – siseosakonna juhataja alates juunist 1998
•• Mai Piirimets – raamatupidamisosakonna juhataja alates oktoobrist 1999
•• Peeter Miller – välisosakonna juhataja alates oktoobrist 2002
•• Riina Irina Roomet – kantselei direktori asetäitja, üldosakonna juhataja alates veebruarist 2003
•• Kaidi Aher – avalike suhete osakonna juhataja alates jaanuarist 2006
•• Leo Kunnas – kaitsenõunik oktoobrist 2001 aprillini 2004 (oli lepinguline töötaja)
•• Vahur Väljamäe – kaitsenõunik ja riigikaitsenõukogu sekretär maist 2004 augustini 2006
•• Piret Saluri – protokolliosakonna juhataja kuni juunini 2002
•• Triinu Vernik – õigusnõunik detsembrist 2001 aprillini 2003
•• Avo Suurthal – välisosakonna juhataja novembrist 2001 septembrini 2002
•• Hagi Šein – nõunik-esindaja rahvusvähemuste ümarlaua juures kuni veebruarini 2002
•• Epp Alatalu – pressinõunik 31. oktoobrini 2001
•• Urmas Reinsalu – kantselei direktor 12. oktoobrini 2001
Allikas: presidendi kantselei avalike suhete osakond
