Kahe suure armastuse vahel
Sellel mehel on kaks suurt armastust – kirjandus ja teater. Mõlemal puhul tuleb lisada täpsustus. Kirjandus tähendab talle ühelt poolt tekste, nende tõlgendamist ja iseäranis nende tõlkimist ehk võimaluste otsimist, kuidas ühes (nt inglise) keeles kirjapandut teise (eesti) keelde parimal võimalikul viisil üle kanda. Teiselt poolt on ta kirjandust alati näinud ja adunud inimtegevusena, millel on selgesti väljajoonistuv taust, kujundatud mineviku ja oleviku mõjutuste sigrimigrist. Kirjutaja on konkreetne loovisik, kelle teksti mõistmiseks on tarvis teada enamat kui mõnda aastaarvu.
Tema suhetest teatriga tean ma vähem, kuid olen aru saanud, et siingi huvitab teda eelkõige kes, kus ja kuidas. Selle viljaks on olnud mitu asjatundlikku ülevaadet ameerika teatrist, eriti lavastustest ja näitlemistest New Yorgis Broadwayl ja selle ümbruse väiketeatrites. Viimased kümmekond aastat on ta süüvinud eesti teatri ajalukku. Kui uurimusele on punkt pandud ja käsikiri aasta või paari pärast ilmub, saame teatriloo läbivalgustuse, mis on põhjalikum, faktikindlam ja isikupärasem kui ükski varasem käsitlus.
Jaak Rähesoo sündis Pärnus 1941. aasta varasügisel, kui märatsev Nõukogude okupatsioon oli asendunud sõda pidava Saksa okupatsiooniga. Pärnu jäi pikkadeks aastakümneteks ta kodulinnaks. Olulise sammu astus Jaak oma elus 90-ndate teisel poolel, kui sidus end lõplikult ülikoolilinnaga. Paraku tähendas kolimine Tartusse sedagi, et Tallinnas käigud vähenesid järsult. Juhuse vembuna on ta mõlemad kodud asunud liikuva vee ääres, praegune Emajõe, varasem Pärnu jõe lähedal.
Mul on tõlkeraamatuid ja vahest ehk ees- ja järelsõnu ning muid kirjutisi kirjanikest ja nende teostest rohkem kui Jaagul. Aga ma jään tema kõrval selgelt jänni selle põhjalikkuse ning pühendatuse poolest, millega ta on “omi” kirjanikke tutvustanud ning lahti seletanud. Lugege ta esseelikke sissejuhatusi ning kommentaare, neis on taset, mida eestikeelsete tõlkeraamatute lisana kohtab haruharva, kui üldse.
Ma ei tea meil ühtegi tõlkijat, kelle autorite valik oleks nii ühekülgne kui temal. Ei ainustki teise või kolmanda järgu põnevus- või ajaviitekirjanikku. Ikka ja alati angloameerika XX sajandi kirjanduse tipp.
Tõsi, see käib belletristika ja esseistika vahenduste kohta. Näidendite puhul pole ta nii range olnud. Ta on tõlkinud Shakespeare’i, O’Neilli, Tennessee Williamsit, Albeed, Shepardit, Stoppardit ja nende vahel mitu kergemakaalulist. Muide, selles vallas on ta ka ise kätt proovinud. 80-ndate algul mängiti Pärnus menunäidendit “Kutse mõrvale”. Salapärane Edgar Allen, kavalehele märgitud kui tolle tüki kirjutaja Agatha Christie ainetel, oli Jaak Rähesoo.
Enn Soosaar, tõlkija ja kolumnist
