W.A.S.P.-i parimad päevad on pöördumatult möödas

Kui hakata kokku lugema asju, mida 1982. aastal Californias loodud W.A.S.P. maailmale on kinkinud, siis saab neid mõnevõrra rohkem, kui arvata võiks.

 Esiteks kinkisid nad tupeeritud soengud ja feminiinsed näomaalingud lõplikult omaks võtnud hair metal’i maailmale mõistatuse, mille lahendamisega mõni mees veel praegugi ametis on. Ja nimelt – mida too punktidega tükeldatud V.A.P.S.I.K. siis tegelikult tähendab? Populaarseim seletus on teadagi We Are Sexual Perverts, kuid pealtnäha lihtsa lühendi taha on pakutud teisigi sõnakombinatsioone.

Teiseks on Blackie Lawlessi juhtimisel paarikümne aasta eest 15 minutit kommertsedu nautinud orkester inimkonnale pärandanud elava kinnituse kunagisele Lou Reedi ütlemisele: üks duur on okei, kaks kisub üle ääre ning kolm on juba dÏäss. W.A.S.P.-i tubli tosin stuudioalbumit kulgevad suhteliselt muretut E moll – C duur – D duur mustrit pidi ning vaevalt keegi ‰okkroki etturitele mõningast fantaasiavaesust ette viitsib heita. W.A.S.P. on W.A.S.P. samamoodi, nagu Motörhead on Motörhead või AC/DC on AC/DC.

Ning kolmandaks – ja see pole täna õhtul siinsetest hard rock’i fännidest täislitsutud Rock Cafés sugugi ebaoluline – on W.A.S.P., täpsemalt selle praeguseks end 50-aastaseks rokkinud frontman, andnud nime Lea Liitmaa ansamblile.

Nõutukstegevalt kiretu

Veerand üheteistkümne ringis tõmmatakse Rock Café üldvalgustus maha ning The Doorsi apokalüptilise hümni “The End” saatel marsib nimetissõrme taeva poole sirutav Lawless juba teist korda Eesti publiku ette. Ta ronib elastselt küljelt küljele kõikuva kontidest ning pealuudest konstrueeritud päratu mikrofonistatiivi otsa ning laseb sealt järgneva napi tunni jooksul oma kunagised hitid üksteise järel lendu.

W.A.S.P. mängib ka eksklusiivsemat kraami (“Widowmaker“) ning uuemadki (ja seda tüütumad) plaadid ei jää päris tähelepanuta. Ometi on kolmanda numbrina kõlav “L.O.V.E. Machine” see, mis sõu ehk liigagi vara kulminatsiooni viib. Hiljem saali paiskuv “I Wanna Be Somebody” või orkestri nutikaima kitarririfiga startiv “Wild Child” ei suuda bändi nõutukstegevalt kiretut setti enam uuesti sama hooga käima tõmmata.

Lawless annab palju sõna kitarrist Doug Blairile, kes mitmel korral uhkes üksinduses lavale üle keskmise tehniliselt soleerima unustatakse. Kontserdi märkimisväärset lühidust arvestades ei pruugi see kõige õigem otsus olla, ent viimasel ajal tõsiste tervisehädadega heitleva Blackie silmanähtavalt kiiret väsimist arvestades pole W.A.S.P.-il ilmselt palju alternatiive.

Hoogsalt pumpsuva mootorrattaroki sõbrad saavad oma laksu tõenäoliselt kätte, ent üpris selge on ka see, et mitukümmend aastat tagasi enneolematu lavasõu ja šokeeriva lüürikaga end kehtestanud bändi paremad päevad on pöördumatult läbi.