Dostojevski Akunini rüpes
Ilona Martson
kriitik
Boriss Akunin, elik Georgi Tšartišvili, üks Venemaa tuntumatest menukirjanikest, sai tänavu kevadel pool sajandit vanaks. Seda sündmust tähistades andis ta välja kaheosalise romaani “F.M.”, arvult oma kahekümne viienda teose, mille hardback-köite tiraaÏiks oli Venemaal kolmsada tuhat eksemplari. Tänaseks on muidugi ilmunud ka paperback. Ja kuna Akunini nimi Eestis samuti vähe tuntud pole, siis vaadakem, millega tegu.
Kui interneti otsingumootorisse sisse toksida kirillitsas tähed F ja M, pakub enamik viiteid Fjodor Mihhailovitš Dostojevskit. Akunini uus romaan on samuti läbi ja lõhki pühendatud vene kirjanduse suurkujule. Täpsemalt, see on “Kuritöö ja karistuse” uusversioon. Nimelt olevat ka tänapäeval kusagil arhiivipaberite hulgas tallel romaani algne käsikiri, mis omal ajal kirjanikult võla katteks konfiskeeriti. Käsikiri kannab pealkirja “Teooriake. Peterburi jutustus” ning mõistagi oleks selle ülesleidmise korral tegu üleilmse sensatsiooniga; kui see Sothebys maha õnnestuks müüa, oleks omanik miljonär. Selge see, et käsikirja jahivad salapärased jõud, mis võimaldab mängu tuua detektiivist härrasmehe Fandorini, kes...
Oot-oot, katkestaks mind siinkohal Asjassepühendatud Lugeja. Midagi nagu ei klapi. Akunini loodud detektiiv, võrratu Erast Petrovitš Fandorin elas ja tegutses ju tsaariajal, põhiliselt 19. sajandil. 21. sajandiga ei sobiks tema isik kohe kuidagi. Ja tõsi ta on. Kuid Fandorinil on olemas lapselaps Nicholas, Inglismaal kasvatatud dÏentelmen, kes isa surma järel on otsustanud naasta esivanemate maale. Tema seiklustest pajatavad sellised raamatud nagu “Altõn Tolobas”, “Klassiväline lugemine”(“Vneklasnoje tštenije”) ja nüüd siis ka värske “F.M.” Nagu Akunini puhul kombeks, on tegu omaette seeriaga, mida kirjanik aeg-ajalt uue romaaniga täiendab.
Oma kuulsa vanaisaga võrreldes on Nicholas vähem terane, töötab kuritegude uurimisest vabal ajal isiklikus konsultatsioonifirmas Strana Sovetov, on abielus tatari päritolu naisteajakirja peatoimetaja Altõn Mamajevaga, omab kahte last ja püstirikast transseksuaalist abilist Valjat. Muus osas on tegu ikka vana hea Fandoriniga. Kuid muutunud on kulissid. Kirjeldades elu tänapäeva Venemaa metropolis, ei mõju Akunin paraku sama naturaalselt kui 19. sajandis. See polegi ehk kuigi tähtis: romaani muudab võluvaks hoopis meisterlikult Dostojevski stiili imiteeriv libakäsikiri, mille fragmendid moodustavad ühe osa kogu loost.
Kogu tegevus toimub uurija Porfiri Petrovitši silme läbi, kes, nagu selgub, on samuti Fandorinite kuulsast suguvõsast. Liia-kasuvõtja tapnud kurjategijaks ei osutu seevastu kinnisideede küüsis vaevlev Raskolnikov, vaid hoopis üks teine tegelane. Kes, jäägu siinkohal saladuseks. Sama võtet – klassikateose ümberkirjutust – on Akunin kasutanud varemgi: möödunud sajandi lõpul ilmus tema remake Tšehhovi “Kajakast”. Kuid seekord ulatub Dostojevski mõju üle kogu raamatu. Lugejale antakse mõista, et Dostojevski loodud tüübid tegutsevad ka tänases Moskvas: meie ette astuvad uues kuues nii liiakasuvõtjast vanaeit kui ka pühak-naine Sonja Marmeladova. Ja tulemus on B.A. vääriline: erinevate keelte ja stiilide tulevärk, kusjuures seekord lisanduvad tekstile ka kommentaarid ja asjakohased joonistused. Kui on juttu Marcus Aureliusest, on juures ka roomlase büst, kui ämblikmehest, siis ämblikmehe foto. Ja ämblikmehed on raamatus samuti täitsa olemas!
Romaani lõpetab aga Fjodor Mihhailovitš ise. Nimelt kritseldab kirjanik oma käsikirja lõpuleheküljele: “Ei jaksa enam! Kõik on jama! Vaja on teisiti, muudmoodi! Ja alustada tuleb teisiti!”. Ning järgnevad juba “õige” romaani, “Kuritöö ja karistuse” algusread...
Kuid kogu selle mängu juures on vaid üks aga. Loodetavasti kuulub “Kuritegu ja karistus” veel tänapäeva kooliprogrammi. Sest Akuninit saab mõista ainult siis, kui oled tuttav Dostojevskiga. Siit ka üleskutse: lugegem klassikuid!
