Mis E-sid sina sööd?
Õhtuti pärast tööd kaupluse toidulettide vahel uidates ja asju korvi tõstes ei tule kellelgi pähe vaadata, kas toit, mis nende lauale jõuab, on ikka see, millena ta paistab, või on kõik lihtsalt üks suur E. Hea, kui on jaksu hindagi vaadata.
Kuna toidulauale jõuab koos toiduga ka kõikvõimalikke lisaaineid, kulub ehk ära pisuke valgustamine, mida huvitavat leidub “meie igapäevases leivas”. Kui haarata poeriiulilt ühte kätte Kirde sai ja teise kätte Fazeri Kodusai, võidutseb viimane 5:2 Kirde üle. Ohtlikke lisaaineid kummaski ei leidu, nii et saiast kindlasti loobuma ei pea. Pealegi on paljud lisaained eelarvamustest hoolimata inimesele vajalikud.
Tore on tõdeda, et ka piimaga on Eesti kaubanduses kõik korras, kuigi piima, mis võib aasta aega külmikus säilida, vist jooma ei kipuks. Toidupoe külmikus seisev Valio Alma müslijogurt paneb silmi kissitama, et näeks, millest see paks ollus tehtud on. Säilitusaine E202, mida selles jogurtis kasutatakse, võib esile kutsuda põletustunnet suus ja nahaärritust, aspiriinile allergilistel inimestel ei tasuks seda jogurtit osta.
Juustu asemel puuleht
Kuigi Limpa kutsub lapsi pidevalt limonaadi jooma, kasutatakse seal naatriumbensoaati, koodnimega E211, mis on laialt levinud säilitusaine ja võib tundlikumatel inimestel tekitada maoärritust ja migreeni. Rääkimata sellest, et tarvitamisel koos C-vitamiiniga võib ta moodustada vähkitekitavat benseeni. Singi- ja juustulett toretseb kaupluses punakollakates toonides, justkui sügis. Atleedi juustu ei maksaks aga imikutele anda, see võib temas hapnikupuudust tekitada, andke parem kollane vahtraleht, see on märksa ohutum.
Toorsuitsuvorstiga kedagi ei tapa, loomulikult kui seda liiga suurtes kogustes ei tarbita, sest suurtes kogustes on selles säilitusainena kasutatav naatriumnitrit inimesele mürgine. Paljude toiduainete pakenditel ei ole isegi vaevutud märkima, millise E-ga peab tarbija rinda pistma, sest palju mugavam ja meeldivam on ju teada, et tootes on kasutatud looduslähedasi maitse-, lõhna-, värv- ja säilitusaineid.
Avastades, et pole raha naturaalse kohvi ostmiseks, haarab käsi Nescafé “kolm ühes” võimaluse järele, mille happesust reguleeritakse tarbija jaoks neljal eri moel. Ka värv on sünteesitud ning üleüldse võib päris kindel olla, et kohviks on seda “kokteili” raske pidada. Aga Tallinna peenleiva võib küll rahuliku südamega korvi pista.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Felix Kala raamatut “Toidu lisaainete välimääraja” (2006, Ilo)
1 küsimus: Kui ohtlikud meie tavatoidus sisalduvad lisa- ja säilitusained õigupoolest on?
vastab
Erge Tedersoo,
TTÜ toiduainete instituudi
assistent
Lisaainete ohtlikkus sõltub konkreetsest lisaainest, samas on meil tänu lisaainetele võimalik pakkuda poodides laia kaubavalikut. Tavaline tarbija loomulikult ei tea, mida ta täpselt poest ostab. Inimesed peaksid olema hoolsamad ja toidust loobuma, kui E-de nimekiri selle pakendil on ikka väga pikk. Pigem valida mahl, mitte limonaad. Ohtlikud on asovärvained, mida võib toiduainetes leiduda, samuti väävlisisaldusega säilitusained.
