Põlevkivi kaevandamine – kas ja miks ning kelle huvides?
Vaikses ookeanis on Nauru saar, mis on kuulus selle poolest, et saare elanikud lasid oma saare 80% ulatuses üles kaevata, et rikkaliku, kuid väikse fosforiidimaardla arvelt ilusti elada. Pärast fosforiidimaagi lõppemist kipub saar aga tühjaks jääma, sest järele jäänud kitsas rannariba ei ole enam sugugi atraktiivne ei kohalikele elanikele ega ka turistidele. Siiski tahavad mõned visamad päriselanikud saart elupaigana taastada.
Praegu pole selge, kui palju tuleb investeerida, mida veel teha annab ning kas vajalikud investeeringud on suuremad või väiksemad kui fosforiidi kaevandamisest saadud tulu. Aga milleks just see näide?
Keskkonnaministeeriumis valmiva põlevkivi kaevandamise arengukava töösolev versioon näeb optimaalse stsenaariumina ette põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt aastas vähemalt 30 miljoni tonnini. Sellest läheks kolmandik õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri “hõõ-rumist” ning sellises kiirendatud tempos tuleks kaevandada vähemalt aastani 2015.
Arengukava koostava töögrupi juhi arvamuse kohaselt on just selline stsenaarium riiklike huvidega kooskõlas ning kompromiss avalike ja erahuvide vahel. Selle stsenaariumi kavandamisel ei arvestata aga kliimamuutusi, energeetilist efektiivsust, Ida-Virumaa keskkonna- ega sotsiaalseid probleeme – ainsaks kriteeriumiks on Eesti Energia ja õlitootjate vajadustest lähtuva huvi rahuldamine. Selline loogika on äraspidine ja Eesti arengule kahjulik.
Eesti raiskab energiat
Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmissüsteemi kogu-efektiivsus on 15%, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate vähesuse tõttu juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke. See on energiaühikutes rohkem, kui me elektrina kasutada saame.
Kurioosum on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Põlevkivielektri tootmist hoitakse elus kunstlikult – madalate keskkonna- ja ressursimaksude abil, mis teeb võimalikuks ka elektri suhteliselt madala hinna. Elektrihind on madal aga ainult siis, kui me ei arvesta kodanike ostujõudu. Kui seda arvestame, on meie elektrihind üks kõrgemaid Euroopa Liidus.
Kuid just väike energeetiline efektiivsus on see, mis hakkab paratamatult pidurdama majanduse arengut, mida me ei saa lubada, kui tahame ka tulevikus olla eduka majandusega riik. Eesti vajab selget plaani, kuidas 10–15 aasta jooksul välja arendada ajakohane hajutatud elektri ja soojuse koostootmisel ning taastuvatel ressurssidel põhinev energiasüsteem.
Põlevkivi kasutamise laiendamine ilma nüüdisaegse süs-teemi ülesehitamise plaanita mõjub kindlasti soovitule vastupidises suunas. Ka kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015 ei näe ette moodsa energiasüs-teemi ehitamist ja just sellele toetub ka põlevkivi kasutamise strateegia. Kõik meie riiklikud plaanid kinnistavad põlevkivi-energeetikast sõltuvust.
Meil soovitakse energiasüs-teemi arendamisel kangekaelselt säilitada tsentraliseeritud, suurtel elektrijaamadel põhinevat süsteemi, mis tuletab meelde pigem eelmise sajandi esimese poole tehnoloogiat ja pealegi raiskab soojust. Energiasüsteemide hajutamine samal ajal toimib aga kui internet.
Põlevkivienergeetika pooldajatel on veel üks äraspidine argument. Kui sektoris töötab 10 000 peamiselt vene keelt kõnelevat inimest, siis mis nendega teha, kui põlevkivitööstus suletakse? Äraspidine on see just seetõttu: miks peame oma kaaskodanikke hoidma Eesti majanduse jaoks mõttetutel ja tervistkahjustavatel töökohtadel?
Eestis tervikuna on tunda tööjõupuudust, tööjõu hankimist kaalutakse Ukrainast, Poolast, Hiinast ja mujalt. Kui täna-päeva nõuetele vastava energeetikasüsteemi rajamisest jääb Ida-Virumaal tööjõudu üle, võib seda kasutada tööjõudefitsiidiga aladel. Eesti-sisest tööjõu liikumist tuleb lugeda igati mõistlikuks protsessiks.
Kliimat ei arvestata
Põlevkivi kaevandamise arengukava koostava komisjoni esimees eitab kliimamuutuste tähtsust ja nende võimalikku seost põlevkivi kasutamise arengukava koostamisega. Nagu teada, ennustatakse ka Eesti ajakirjanduses arutatud dokumendis, 4. IPCC valmivas ülevaates (Intergovernmental Panel of Climate Change – valitsustevaheline kliimamuutuste komisjon), et aastaks 2100 soojeneb kliima umbes kolme kraadi võrra ja ookeani pind tõuseb pea pool meetrit.
Samuti on teada, et kindlustusfirmad teevad tõsiseid ettevalmistusi kliima soojenemise tõttu sagenevate looduskatastroofide kindlustuspreemiate optimeerimiseks (loe: vähendamiseks). Kogu maailmas arutatakse, kuidas kliima soojenemisega või-delda ning 2012. aastal lõppevale Kyoto protokollile valmistatakse ette järge.
Selles situatsioonis oleks äärmiselt imelik, kui Eesti ametlik poliitika eitaks kliimamuutusi ja sellega võitlemise tähtsust. Satuksime omaaegse Nõukogude Liidu lõssenkistliku bioloogiateaduse ja teaduspoliitikaga võrreldavasse olukorda. Mäletatavasti väitsid Lõssenko ja tema parteilised toetajad, et pole olemas mingeid geene ega kromosoome, need “hallid plärakad”, mida mikroskoobis näha võib, tulenevad pesemata klaasidest, mitte kromosoomidest.
Eesti peab kliimamuutuste suhtes võtma selge positsiooni. Praeguse protokolliga seadustatud olukord, kus endised sotsialismimaad, olles suurimad saastajad, on samal ajal ka kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat niikuinii enam ei kordu.
Julgeolek pole tagatud
Eestil tuleb hakata tasuma oma kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste EL-i liikmesmaadega. CO2 emissioon on Eestis väga suur ja põlevkivi kasutades pole seda võimalik oluliselt vähendada. Põlevkivi jätkustsenaariumide toetajaid peaks ohjeldama CO2 rahvusvaheliselt hoopis kõrgemal tasemel harmoniseeritud maks kui praegune riigisisene 15,65 krooni tonni kohta.
Väidetakse, et põlevkivi on kohalik ressurss ja seetõttu on põlevkivielektri tarnekindlus suur. Paraku ei saa pidada julgeolekuks olukorda, kus kogu elekter tuleb Venemaa piirist paari kilomeetri kaugusel asuvast kahest elektrijaamast. Samuti on praegune Eesti elektrivõrk ühendenergiasüsteemi (loe: Venemaa loodeosa) lahutamatu osa ja ilma Venemaa energiasüsteemita ei ole võimalik Eesti elektrivõrgus tagada ei tootmise ega tarbimise tasakaalu ning vahelduvvoolu sageduse stabiilsust.
Investeeringud Eesti füüsiliseks lahutamiseks Venemaa-süsteemist ületaksid 10 miljardit krooni. Kuna Venemaa transiit Lätti ja Kaliningradi läbib Eestit (mis võtab umbes kümme protsenti meie elektritarbimisest), siis ilmselt pole Venemaa praegu huvitatud suhete teravdamisest. Aga kui ikka vaja on, siis Eesti elektrivõrk ka välja lülitatakse.
Igatahes on selles olukorras äärmiselt naljakad arutelud vajadusest hoiduda Vene gaasi kasutamise suurendamisest, sest siis suureneks oluliselt meie sõltuvus Venemaast. Eesti energeetika on praegu lahutamatult seotud Venemaaga, kust tuleb praktiliselt kogu meie vedelkütus.
Otse loomulikult on vaja vähendada sõltuvust ühest tarnijast – see on majandusmeestele ammutuntud reegel. Aga välja kujunenud situatsioonis on keskendumine ainult gaasile ja kogu energeetikasektori tervikliku riskianalüüsi tegemata jätmine väga lühinägelik.
Eesti huvides oleks vähendada meie energeetika sõltuvust põlevkivist 2020. aastaks nullini. See tähendab, et sel aastal peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada energeetikasüsteem, mis põhineb hajutatud soojuse ja elektri koostootmisel ning alternatiivsetel (taastuvatel) energiaressurssidel. Sellise süsteemi loomine on kahtlemata Eesti rahvuslik huvi. Praegune Loode-Venemaa energiasüsteemi lahutamatu osana toimiv põlevkivielektri süsteem ei saa meid mingil juhul ei praegu ega tulevikus rahuldada.
Sõltuvus tuleb viia nullini
Kas põlevkivi kaevandamine viia aastaks 2020 ka päriselt nulli või seda jätkata, peab sõltuma sellest, kas meil on vahepealsetel aastatel õnnestunud välja töötada põlevkivi kasutamise efektiivsed tehnoloogiad – põlevkivi gaasistamise meetod ja CO2 salvestamine maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.
Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ning keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. See-tõttu võib põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisel uue süsteemi valmimiseni ning selleks, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.
Põlevkivi kasutamise arengukava tuleks koostada kahest osast. Esimene osa määratleks graafiku, mille järgi viiakse elektri tootmine aastaks 2020 põlevkivist sõltumatuks. Sama aja jooksul tuleks “nullida” ka põlevkivist sisemaiseks tarbimiseks kasutatava madalakvaliteedilise kütteõli tootmine. Arengukava teine osa peab sõnastama tingimused uute tehnoloogiate väljatöötajatele – missugustel tingimustel ja kui kaua saavad nemad põlevkivi kasutada.
Arvestades põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide tõsidust, tuleks ette näha põlevkivi kaevandamine vähenevates mahtudes ilma uusi kaevandusi avamata. Kuigi olemasolevate kaevanduste ressurss on antud Eesti Põlevkivile, võiks kaaluda nendele eraldatud kaeveväljadel ka teiste operaatorite tegutsemisvõimalust.
Kaasata tuleks kõiki
Keskkonnaministri käskkiri sätestab, et põlevkivi kaevandamise arengukava komisjon võtab oma otsused vastu kahe kolmandiku häältega. Praegune komisjon on moodustatud nii, et põlevkivi jätkustsenaariumi toetava enamuse kokkusaamine komisjonis ei tohiks probleemiks olla.
Tegemist on aga niivõrd tähtsa ja Eesti tulevikku oluliselt määrava probleemiga, et mingil juhul ei tohiks seda jätta ühe komisjoni hääletustulemustest sõltuvaks. Eesti poolt ratifitseeritud Århusi konventsiooni kuuenda artikli paragrahv neli sätestab, et üld-suse keskkonnaasjades osalemise tõhususeks tuleb tagada huvigruppide osalemine juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on lahtised.
Kui põlevkivi on tõesti Eesti rahvuslik rikkus, peab kodanike otsustusõigus põlevkivivarude kasutuse osas olema märkimis-väärne ja otsustamine peab lähtuma avalikust, mitte erahuvist.
Keskkonnaministeeriumi poolt protsessi avalikustamiseks kokku kutsutud ümarlaud on koos istunud kolm korda. Tahakski südamele panna, et kõik inimesed ja organisatsioonid, kellel on jõudu ja tahtmist ka pärast frustreerivat presidendi valimise kampaaniat mõelda Eesti tulevikule, ütleksid oma sõna sekka. Põlevkivi kaevandamise osas otsuse langetamine vajab igakülgset analüüsi, millest peab paistma, kas põlevkivi kaevandamisest tekkivad hüved kaaluvad üles selle lühi- ja pikaajalised kahjud või mitte.
Keskkond juba kahjustatud
•• Selle tõttu, et põlevkivi lasub Eestis õhukese kihina (paar meetrit paks, ruutmeetri kaevandatud maa kohta saame ainult 3,5 tonni põlevkivi), sööb põlevkivitööstus maad kahe suupoolega. Eestis on aegade jooksul ära kaevandatud miljard tonni kaubakivi, põlevkivi kaevandamisest on otseselt puudutatud 420 ruutkilomeetrit maapinnast, üle 600 miljoni tonni ohtlikke jäätmeid on jäetud mulda ja põhjavett sajanditeks rikkuma.
•• Rohkem kui 1100 km2 suurusel alal ei tooda maapind enam joogikõlblikku põhjavett, vaid joogikõlbmatut “turbavett”, millesse aeg-ajalt võivad sattuda ka mürgised ühendid (nt kantserogeenne benspüreen). Ida-Viru linnastunud põhjaosas pole ilmselt enam lootustki kohalikku põhjavett tarbida. Vasavere veehaaret ähvardab suurenev sulfaatide reostus, sügavad pindmise reostuse eest kaitstud põhjaveekihid on kõrge mineralisatsiooniga ning neis leidub radioaktiivseid elemente.
•• Veeinseneride vanade vigade tõttu pumbatakse neist välja nii palju vett, et see on tekitanud soolase merevee sissetungimise ohu. Põhimõtteliselt elame me maalapil, mis võiks toota puhast joogivett ka ekspordiks, tegelikult joob pool meie elanikest varsti põhjavee asemel puhastatud kallist ja põhjaveest selgelt halvema kvaliteediga pinnavett.
•• Põlevkivikaevanduste all olev maa moodustab arvestatava osa Ida-Viru territooriumist. Jõhvi vald on kaevandatud territooriumi poolest (70%) juba praegu Nauru saarega võrreldavas seisus. Kui põlevkivi kaevandamine suureneb näiteks 20 miljonile tonnile aastas, siis on Ida-Virumaa põhjaosa 10–15 aasta pärast umbes 100 ruutkilomeetri kaevandatud maa võrra “rikkam”. Pealegi väheneb Ida-Virumaa elanikkond Eestis kõige kiiremini, sest sealsel rahval on ka tervis kõige kehvem.
