Äsjalahkunud majandusteadlane Milton Friedman (1912–2006) nägi riigi esmaseid ülesandeid väetite eest hoolitsemises ning kõigile tasuta hariduse võimaldamises.
Friedman sai 1976. aastal Nobeli preemia tarbimisfunktsioonide teooria eest, mis on tihedalt seotud säästmise probleemidega, rikaste ja vaeste hoiustamiskäitumisega, pikaajaliste majandusarengu dilemmadega ja muu sellisega.
Friedman väitis, et ainult raha massi riiklik reguleerimine määrab inflatsiooni taseme ja seega ka majanduse ebastabiilsuse taseme. Kõrge inflatsioon hävitab rahvusliku hoiustamiskalduvuse, õhutab toimijaid lühinägelikult hankima riskantseid ülemääraseid välislaene, lööb eriti vaeste tasku pihta ja seega suurendab sootsiumi majanduslikku lõhestumist, seega sotsiaalkapitali kängumist ning koostöövõime halvamist. Muide, Eesti kuulubki EL-is viie majanduslikult kõige suurema ebavõrdsusega ning inflatsiooniga liikmesriigi hulka, kui mitte öelda friedmanlikult, et klubi viie kõige lollima kampa. Muide, Friedman ei olnud mingi tegelane ei demokratiseerimise ega maksusüsteemide reformimise alal. Seega majanduse süvareformimise probleemidele ei tasu tema teooriatest vastuseid otsida.
Kui seda tehti, siis on ilmne, et võidi sattuda valedele radadele, ja neid märke on meil hulganisti. Nt eurostatistikas on ülevaateid EL-i väikeregioonide arengust. Huvitaval kombel selgub, et mõnes suuremas ja tsiviliseeritumas liikmesriigis, meist oluliselt erineva maksusüsteemi puhul, võivad umbes Eesti suurusega regioonid areneda mitu korda erineva kiirusega (SKT kasvutempo mõttes). Seega pole selles küsimuses määrav maksusüsteem. Küll võib samal ajal maksusüsteem olla määrav mõnes teises olulises küsimuses, nt piirkonna elanikkonna tulude ebavõrdsuse kujunemise – seega heaolu, kadeduse ning õnnelikkuse kujunemise küsimuses. Seega mitte niivõrd keskmise palga küsimuses, vaid selles, mis toimub keskmise ümber.
Ülo Ennuste
