Hollandi teadlased selgitasid välja, et linnalinnud laulavad suuremal helikõrgusel ja proovivad sagedamini uusi laule kui traditsioonilisi viise eelistavad maal elavad linnud, vahendab BBC.

 Lisaks sellele esitavad linnalinnud laule maalindudest kiiremini ja lühemalt. Teadlaste hinnangul on linnud kohanenud linna taustamüraga ja muudavad oma laule sellepärast, et valjemat, lühemat ja kiiremat laulu on teisel linnul lihtsam kuulda.

Hollandlaste uuring keskendus suurtes Euroopa linnades elavatele rasvatihastele. Selgus, et linnas elavad rasvatihased varieerivad pidevalt 1 ja 5 noodi pikkuste viiside vahel, samas kui metsalinnud jäid traditsiooniliste 2-4 noodiliste viiside juurde. Markantse näitena avastati uuringus ka üks rasvatihane, kes püüdis laulda koguni 16 noodilist viisi.

Isaslinnud laulavad kas oma territooriumi märkimiseks või paarilise leidmiseks. Territooriumi märkimisel on laulul oluline osa, sest kui linnul õnnestub end müra keskel kuuldavaks teha, siis ei tulegi tal konkurenti oma maa-alalt füüsiliselt välja tõrjuda. Ka kaaslase leidmisel tuleb oma laul iga hinna eest müra sees kuuldavaks teha ja nii ongi linnalinnu laul vali, lühike, kiire ja varieeruv.