Heateo Sihtasutus kutsub ülikoolilõpetajaid õpetajaks
Heateo Sihtasutus ootab noori edukaid ülikoolilõpetajaid koolidesse õpetajana kätt proovima, et oma elu hindamatu juhtimiskogemusega rikastada.
“Tudengid tahavad järjest enam teha sellist tööd, mis ühiskonda mõjutab,” ütles sihtasutuse juhataja Artur Taevere. “Aga vähesed võimekad noored kaaluvad praegu kooli õpetajaks minekut, tahetakse ennast arendada. Meie pakume neile selleks uue võimaluse.”
Nii annabki programm “Noored kooli” võimaluse edukatel ülikoolilõpetajatel kaks aastat õpetajana kätt proovida ning samas läbida unikaalse täienduskoolituse.
Taevere sõnul on programmi eesmärk parandada suhtumist õpetajaametisse ning panna noori tunnetama, et nad saavad midagi olulist teha.
“Lasnamäel elab lapsi, kes pole sealt kordagi välja saanud, nad ei teagi, et on olemas Raekoja plats. Nad arvavad, et Lasnamäe on nende lagi, aga see ei ole nii,” ütles Taevere. “Õpetades saab mõjutada lapse võimalusi elus hakkama saada, arendades samas liidrioskusi, mida ka hiljem elus vaja läheb.”
USA-s ja Inglismaal on sellised programmid ülipopulaarsed. Igal aastal kandideerib Inglismaal 200 kohale ligi 2500 edukat ülikoolilõpetajat, kellest pool jääbki hariduse alale tööle.
Stipendium 50 000 krooni
Eesti programmile on õla alla pannud mitmed suurettevõtted, mis võimaldab noorele õpetajale tugiprogrammi, koolitust ja kahe aasta peale kokku 50 000-kroonist stipendiumi.
Programmi teine asutaja on Hansapank, kes panustab kolme aasta jooksul 10 miljonit krooni.
Haridus- ja teadusministri Mailis Repsi sõnul on tegemist tänuväärse algatusega.
“Õpetajate puudus on valus täna ja väga-väga valus ülehomme,” märkis ta. Eesti õpetajad on keskmise vanuse põhjal Euroopas kolme vanema seas. Praeguseks on vaid kümme protsenti õpetajatest nooremad kui 30-aastased.
Programmi juht David Rebane on ise üle kümne aasta õpetajana koolis töötanud. “Kaheaastase õpetamise eesmärk pole inimest siduda, vaid anda talle võimalus ja kogemus, mida saab kasutada ka muus süsteemis,” ütles Rebane.
“Tahame saavutada ka seda, et noor kogub programmi jooksul ainepunkte magistriõppe jaoks.” Eestis on magistriõppes 12 protsenti praktikat, näiteks Soomes aga 50 protsenti ja seda tahetakse tõsta 75 protsendini.
Avaldusi saab esitada 5. aprillini ja programmist saab lugeda aadressil www.nooredkooli.ee.
Intervjuu
Giles Crellin:
koolis jääb varasem edulugu kõrvale
Mani saarelt pärit Giles Crellin mäletab edumaailmast õpetajaks minekut kui ‰okki, mis end ära tasus. Nüüd aitab ta eestlastel “Noored kooli” programmi käivitada.
•• Miks otsustasid õpetajaametit proovida?
Tahtsin ülikooli lõpetades midagi olulist ära teha ja see tundus olevat parim võimalus – õpetad kaks aastat, saad õpetajakutse ja samas on see kogemus väga hinnatud teiste tööandjate silmis.
•• Mis tunne oli esimesel päeval?
Meile oli räägitud, kui head lõpetajad me oleme, akadeemiliselt edukad – nii et ego oli üsna üles pumbatud. Aga klassis – ja meie õpetasime nii-öelda rasketes koolides – ei hoolinud õpilased sellest, et oled Oxfordis või Cambridge’is õppinud. Neile läks korda vaid see, kui hästi nendega suhelda oskasid. Klassi ette minek oli suur ‰okk, arvasin, et võin üsna kergelt minna klassi ja edukas olla. Kogu mu senine elu oli olnud saavutamise tähe all. Koolis oli teine olukord – esimesel nädalal olid kõik viisakad, kuid siis läks põrgu lahti. Võttis viis-kuud nädalat aega, et nende austus ära teenida.
•• Kuidas sa seda tegid?
Lihtsalt püüdsin kogu aeg. Mõnel oli meeletult probleeme, osa õpilaste vanemad olid minust nooremad, ise vara koolist lahkunud, narko-sõltuvuse või alkoholi küüsis. Lastel oli oma elu pagas nii suur, et haridusest palju olulisem oli see, kuidas end päevast läbi vedada. Ma ei ütleks, et sain nende sõbraks, kuid nad said mind usaldada. Ja see oli nende elus puudu – nad ei saanud vanemaid või ühiskonda usaldada. Neile oli oluline, et olid olemas, nad austasid seda ja piiride seadmist.
•• Kas usud, et said kellegi elu muuta?
Ühelt poolt on oluline akadeemiline õppimine, head hinded parandavad õpilaste võimalusi elus edasi jõudmiseks. Pärast kaht aastat oli näha ka muutust suhtumises. Kui varem tahtsid nad lihtsalt ennast täis juua, siis lõpuks rääkis mõni, et tahab ülikooli minna, pingutada mingi ameti jaoks. Nii et nägin suurt muutust.
Kui ma kooli läksin, siis oli seal üks poiss naerualune. Ta vigastas ennast, määris verega raamatut, ei tahtnud ka sellest rääkida. Ühel päeval kohtusin tema väga noore emaga ja aitasin tal kohaliku omavalitsusega paberiasju ajada. See võttis tunni, aga poiss muutus sellest, et ma huvitusin nende probleemidest. Kahe aasta jooksul lõpetas ta enda vigastamise ja leidis endale sõpru.
