Feministide kohta räägib eesti rahvapärimus, et need on koledad rahuldamata naised, keda ei maksa tõsiselt võtta. Juba sõna “feminism“ tekitab pahurat mõminat ja kõveraid grimasse.

Feminismi kohta käivad jõulised eelarvamused jätavad sihilikult kahe silma vahele asjaolu, et kuigi Eesti kuulub juba mõnda aega “poliitiliselt korrektsete” Euroopa Liidu riikide perre ning meie kahe naabermaa ees-otsas on naispresidendid, leidub meil hulganisti elusfääre, kus on kas varjatult või avalikult jõus vanad barbaarsed stereotüübid, mis määratlevad naist mehest madalamat sorti olendina.

Mõnede mõtteavalduste kohaselt pole eurooplaseks ja maailmakodanikuks pürgiva eestlase väärtussüsteemis soorollid enam nii selgepiirilised kui varem. Tõsi, kohtasin hiljuti  noort isa, kes peab oma kohuseks käia lasteaiapidudel ja teha naisega kordamööda koduseid töid. Teine noor eesti pereisa rääkis ajalehes oma pühapäevast aga nii: “Ärkan kell 12, kuhugi pole kiiret, midagi tegema ei pea. Kui tahan, vahin telekat, kui tahan, loen lehti, kui tahan, mängin lapsega.“ Pärida selle järele, kui mitu tiiru tema lapse ema juba sel hommikul köögi ja vannitoa vahel oli ära teinud, enne kui mees pisut lapsega tegelda suvatses, oleks muidugi räige norimine. Eesti naine peab hindama sedagi, et mees puhkepäeval üldse kodus on ning kusagil sõpradega õlut ei libista. 

“Pehme mees” oleks ometi teretulnud vaheldus laialt levinud “kõvale mehele”, kes jätab naise-lapsed rahumeeli maha ega maksa ka alimente, sest teab hästi, kuidas kohtutäitureid ninapidi vedada.

Jah, Eestis on vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus, ametis on soolise võrdõiguslikkuse volinik, keskastme juhtide hulgas on naisi üha rohkem ning mehedki võivad soovi korral võtta isapuhkust ja lapsega koju jääda. Samal ajal saab aastas umbes 40 000 naist meeste käest peksa ja kolmandik eesti rahvast ei oska nimetada ühtki mõjukat eesti naist.

See, et naistele makstakse meestest väiksemat palka, on mujalgi tavaline, aga Eestis on niisugune vahe mitmetes töövaldkondades Euroopa Liidu suurim. Ka prostitutsiooniärile vaadatakse vabandavalt läbi sõrmede, sest klienti peetakse vana traditsiooni kohaselt pühaks. 

Isetu kael

Naissoolisuse naeruvääristamine on Eestis üks meelelahutuse alaliike. Elavas protsessis, mis eales ei katke, sünnib üha juurde nimetusi, mis lõbusa hasardiga määratlevad igas vanuses naisi – “tibidest“, “t‰ikkidest“ ja “beibedest“  alates ning “haigete vanamuttide“ ja “nõidadega“ lõpetades. Värvika nimegalerii kaudu kannab ühiskond valvsalt hoolt selle eest, et naised endast liiga palju arvama ei hakkaks.

Väljendid nagu “naiste loogika“, “naiste töö“ ja “naiste mälu“ kuuluvad silmanähtavalt teisele stiilitasandile kui näiteks “meeste töö“, “mehe mõistus“ või “mehe palk“. Niisugune keelekasutus peegeldab ühiskonna väärtusstruktuure, mis pärinevad ajast, kui keegi veel ei uurinud, kas naine on sotsiaalne või bioloogiline konstruktsioon ja ega siin äkki kellelegi ülekohut ei tehta. Tubli mees Mats teadis juba teoorjuse päevil hästi, kelle ees koogutada tuli ja kellele võis kõrtsitoast jorisemast tulles pahuralt jalaga anda.

Ka Vene okupatsiooni päevil koosnes poliitbüroo ju ikka meestest, mitte naistest. Viimased võisid küll meisterlikult lehmi lüpsta ja selle eest mõnikord preemiaid saada, aga suurema osa ajast solistasid nad koos miljonite sookaaslastega kraanikausside kohal nõusid pesta, kantseldasid lapsi ja koristasid tube. Lisaks kasisid ja toitsid nad kannatlikult oma võõrvõimu all vaevlevaid alaväärsuskompleksis mehi, kes järjekordselt joomatuurilt saabudes higi ja kuse järele haisesid.

Eesti ajalootraditsioon Jeanne d’Arc’e ei tunne. Temasuguse hullu naisterahva peale oleks kõht kõveraks naerdud ja ta seejärel hurjutades metsa peletatud. Ka siis, kui Carl Robert Jakobson Vanemuise seltsis kolme isamaakõnet ette luges, pesid naised kodus köögipõrandat ja söötsid sigu. Sestap kehtivad Matsi alateadvuses tänini peidetud hierarhiad, mis määravad naise lastesünnitaja, vaikiva teenindaja ja kui vaja, ka poksikoti rolli.

Eelmise aastasaja lõpul Eestis korraldatud küsitluse “Sajandi sada suurkuju” põhjal pääsesid lõplikku nimekirja 93 meest ja 7 naist. Naistest kuulutati suurkujudeks kaks näitlejat, kaks poetessi, üks tantsujuht, üks sportlane ja üks helilooja. Ei ühtki naisteadlast, -poliitikut, -kunstnikku ega -filmiloojat. Isegi mitte Leida Laiust, kelle “Libahunt”, “Ukuaru” ja “Kõrboja peremees” kuuluvad eesti mängufilmi kullafondi. Laiusest tegi üks kohalik meesreÏissöör hoopiski portreefilmi, mis näitab teda haiglase lasteta vanatüdrukuna. See ei üllata kedagi. See on normaalne. Eesti inimene ei lase end ometi mingi väljamõeldud ahistamisejutuga püüda.

Suurkujude sooline koosseis laseb arvata, et Eestis on toimunud geneetiline katastroof või tehakse seal vastsündinud tüdrukutega midagi sellist, millest kultuurne inimene kuuldagi ei taha. Ei, naine lihtsalt oli 20. sajandi Eesti ühiskonnas marginaal, imepisikese autoriteediga nähtus.

Uuema aja kõnekäänd naisest kui kaelast, kes keerab mehe pead, vaidleks justkui alavääristavale suhtumisele vastu, kuid see on teeseldud reveranss, sest “kael” tähendab selles seoses ikka midagi isetut ja impersonaalset, “pea” aga viitab millelegi individuaalsele, targale ja tähtsale. Pead tuleb ööl ja päeval ennastsalgavalt toetada, kaelal pole tarvis muud kui endale hoolega kortsuvastast kreemi peale määrida – et peal ei tekiks tahtmist mõne noorema kaela järele, kes teda nõksu värskemalt keeraks. 

Naissoolisuse naeruvääristamine on Eestis üks meelelahutuse alaliike. Elavas protsessis, mis eales ei

katke, sünnib üha juurde nimetusi, mis lõbusa hasardiga määratlevad igas vanuses naisi.

Aeg-ajalt on mõni kultuuritoimetaja soovinud mult tellida artiklit teemal, miks eesti naised nii vähe proosat kirjutavad. Küsimus on nimelt proosas, sest luules on Lydia Koidulast alates esile kerkinud hulk andekaid naisi. Marie Under ja Betti Alver pääsesid isegi suurkujude nimekirja ning Doris Kareva, Viivi Luige ja Kristiina Ehini luulekogusid ostetakse mis mühin. 

Mõned aastad tagasi naisproosa vähesuse teemal kirjutatud artiklis “Tähtis ja vähetähtis” võtsin jutuks kaks peamist põhjust: esiteks majanduslik toetuspind, millele osutas essees “Oma tuba” juba inglise modernist Virginia Woolf, ja teiseks suhtumine, millega puutub vähemasti Eesti ajalooliselt mehekesksel kirjandusmaastikul kokku iga naine, kes kirjutades hakkab viljelema Ïanre, mida on seni peetud üksnes meestele kuuluvaks.

Nagu Woolf kirglikult kuulutas, vajab kirjutav naine nii oma tuba, oma aega kui ka oma raha.  Olgu, olen süüdistustega stiilis miks-sa-endale-tasuvamat-tööd-ei otsi, ammuilma harjunud. Palju raskem on harjuda sellega, mille eest Woolf  eriti hoiatas: et naine vajab ka oskust kasvatada paksu nahka, tulemaks toime terve armeetäie riuklike meestega, kes talle esimesel võimalusel kohta kätte hakkavad näitama.

Kogemus ütleb, et mehed teevad seda üllatava leidlikkusega, jultunult, solvavalt ja karistamatult, nii et sülge pritsib, sest teavad, et neid kaitsevad nii horisontaalsed kui ka vertikaalsed suhtevõrgustikud, mis vähemasti kirjanduses on siiani üksnes meeste päralt. Ja kellele siis veel “ära panna”, kui mitte sellele, kes ei kirjuta nagu mees ja kes – oh õudust – üldse ei olegi mees.

Mõnele meeskriitikule käiks isegi nagu au pihta, kui ta naisautori puhul oma üleolekut ei demonstreeriks. Tavaliselt pole ohvril ju võimalust end kaitsta ning ega keegi seda veelgi suurema naeruvääristamise kartuses tegema ka tõtta. 

Kui sügisel ilmus Eesti Ekspressi Areenis sinna raamatututvustajaks palgatu lugu sellest, kuidas talle üht minu raamatut sirvides tungib kõrva naiivitarist Bridget Jonesi ähmane piiksumine, ja kuidas teda valdab tunne, nagu ründaksid teda selle lehekülgedelt hirmsad, arusaamatute väljendite kombitsad, tuli minulgi autorina säärane seisukohavõtt lihtsalt teadmiseks võtta. Kuigi artiklikogu “Avanenud ruum” (EKSA, 2006) sisaldab viieteistkümne aasta jooksul avaldatud ühiskonna-, kunsti-, teatri- ja filmikriitikat, sealhulgas pikemaid analüüse, mille eest olen saanud erialaväljaannete aastapreemiaid, võib igaüks sellest arvata, mida tahab.

See kombitsate-jutt aga mõjus naljakalt sümboolsena. Meenus stseen antiikmütoloogiast, kus Perseus raius maha Medusa pea, kasutades selleks Hermese mõõka ja Athena kilpi. Medusa oli teatavasti üks gorgodest, kellel olid juuste asemel koledad mürkmaod ja keda nähes kõik kiviks muutusid.

Athena kilp

Tõsi, kui meil juba leidubki eluvaldkondi, kus naised justkui nõiaväel libahundiks või gorgoks ei moondu, siis kirjandus selline valdkond ei ole. Sealne pilt pärineks nagu vanaaegsest albumist: mõned poetessid, mõned paaÏid, ja ikka ainult mehed, mehed, mehed.

Kõigi kirjandusajakirjade peatoimetajad on enesestmõistetavalt mehed ja näiteks Loomingu raamatukogu kolleegium on nagu Athena kilp, mis juba aastaid ainult meestest koosnenud.

Kes söandakski kirjanduses iidamast-aadamast saati valitsevat patriarhaati kahtluse alla panna? See tähendaks hoopi rahvuskultuuri südamesse ja oleks otsene pühaduseteotus.

Naistel on kirjanduses oma traditsiooniline territoorium: nad tõlgivad, toimetavad, kirjutavad ees- ja järelsõnu, teevad konverentsidel ettekandeid ja loevad korrektuure – ning saavad hiljem halastamatult võtta, kui neil pole olnud aega mõne sõpruskondlikult üles kiidetud meeskirjaniku lohakat ja kirjavigadega teksti sõna-sõnalt ümber kirjutada.

See, kes talle ettenähtud laega ei lepi, surutakse peagi toore jõuga nurka. Iga vähegi tavatumalt mõtlev naine piseneb kibekähku kas “kirjaneitsiks”, Bridget Jonesiks või muidu hälvikuks, keda defineeritakse igavesti üksnes tema endiste või praeguste meeste järgi (nagu juhtus Loomingus ilmunud Maimu Bergi juubeliartiklis). Kirjutav naine on üks issanda nuhtlus – säärast suhtumist ei kummuta kui tahes tegus võrdõiguslikkuse volinik.

Olukord, kus isegi keskmisest targemad mehed ei suuda endaga samadel aladel tegutsevaid naisi väärikalt ja neid alandamata kohelda, peegeldub ka ennast kvaliteetseks pidavate väljaannete veergudel. Hõlbus on juhinduda vanast kinnismõttest, mille kohaselt on naised eikeegid, keda võib mädanenud tomatitega pilduda ja kelle tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb.

Iseäranis karistatav on mõtleva naise juures vähimgi märk seksapiilist, sest naine ei saa ju olla karismaatiline ja samal ajal mõelda. Kui noort romaanikirjanikku kritiseeritakse selle pärast, et ta kusagil paljalt poseerib, aga ise töötatakse mõnes reklaamiagentuuris copywriter’ina või vorbitakse naiste-ajakirjas supiretsepte, siis juhindutakse alateadlikult endisaegsest eesõigusest: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale (vt ka “Matsi viha”, “Avanenud ruum” lk 31).

Pole parata, kirjanikust naine on kirjanikust mehele alati konkurent, mitte partner. Konkurent aga on ühtlasi vaenlane ja vaenlane tuleb hävitada, nagu tegi Perseus mürgimadudest juustega Medusaga. Eks olnud ka Bridget lõppude lõpuks päris terane, mis sest, et ta endale vahel olematuid tonte maalis.

Ent – üllatus-üllatus – Areeni küsitluses tunnistati Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse uni” parimaks iseseisvusaja romaaniks. Näib, nagu poleks tarvis enam lahtisest uksest sisse murda. Kas Mihkelson siis polegi naine?

Mulje läbimurdest on siiski petlik. Kurdetakse, et “Ahasveeruse uni” on kirjutatud liiga raskepärases stiilis ja kaheldakse selle võimes laiemat lugemishuvi pälvida. Kui otsida Mihkelsonile paralleeli näiteks poliitikast, võiks temaga võrrelda viimastel presidendivalimistel kandideerinud Ene Ergmat, keda ka kaua ja viisakalt kiideti, kuid viimasel hetkel ikkagi läbi kukutati. Nii kirjanikuks kui ka presidendiks saamisel kehtib Eestis vana ja kindel retsept: juba sündides tuleb olla “õigest“ soost.

Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lint‰itud – vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam tülinaks poleks. 

Meeste kasuks kõneleb ka kiretu statistika. Näiteks 1971. aastast välja antavat Tuglase novellipreemiat antakse igal aastal kahele kirjanikule. Pikkade aastate jooksul on see au naisprosaistidele langenud üksnes kaheksal korral ja ainus naine, keda on laureaaditiitliga pärjatud kaks korda, on Mari Saat – mõlemad korrad kusagil seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel. Nüüd on Saadi are ja süvenev kirjutamislaad ajast ilmselt ette jõudnud, sest tema esseekogu “Surija üksildusest”  jäi väärilise vastukajata. Küll aga ründas kirjaniku viimast romaani “Sinikõrguste tuultes” võhikliku vihaga keegi noor enesekindel meeskriitik. Tuli, tegi kirvetöö ära ja kadus.

Selles ja Areeni raamatuvaatleja kaasuses on midagi tunnuslikku. Ka täna võib üks väljaveninud püksitagumikuga ja pesematusest lehkav meesliteraat endast kõvasti targemaid naisi meedias süüdimatult mõnitada, ent kaebab viivitamatult kohtusse iga mehe, kes talle endale mõnes nurgataguses väljaandes “loll” on öelnud.

Pole ime, miks Eesti kirjandusteadlased armastavad väga Pierre Bourdieu lansseeritud “kirjandusvälja“ mõistet: siinne kirjanduselu jaguneb justnagu iseenesest “kergemaks” ja “raskemaks” kategooriaks ja selle järele, kui õigustatud need jõuvahekorrad on ja kes need  üldse kehtestas, ei küsi keegi.

Ärapanija külamees

See, et kirjanduse ühes otsas eksponeeritakse üht, teises otsas teist maailmapilti ja viljeldakse erinevaid väljenduslaade, on ajaomane nähtus. Ka n-ö teadusväljal ei tea humanitaarteadlased kuigi palju sellest, mida füüsikud ja keemikud parasjagu uurivad. Ent esimesed ei hakka avalikult porisema, et neile mõni võrrand või katsetulemus ei meeldi. Semiootik ei lähe astronoomile kätega vehkides seletama, et Päike tiirutab ju ümber Maa, mitte vastupidi. Niisugust juttu aetakse kusagil külavahel.

Kirjanduses aga pole sugugi haruldane, kui üks tahumatu külamees teeb mõne talle vaimult võõra teose lehes pihuks ja põr-muks ning on pärast veel bravuuri täis, et vohh, kus ikka panin.

Nii pole nn meeste ringkaitse toodud pretsedentide ainus põhjus. Sellised juhtumid, kus egoistlik ärapanemise mõnu varjutab igasuguse mõtte sellest, kas niisugune käitumine pole mitte vastutustundetu, on kõmujanusesse ja jämekoomilisi purskeid harrastavasse meediasse sisse kirjutatud. Ikka leidub lahmijaid, kelle eesmärgiks pole mitte tutvustada teost, vaid hoobelda iseoma tarkusega. Endagi kriitikupraktikast tean, kui raske on vahel õelutsemise soovi alla suruda.

Perseuse kangelasteo moraal on aga ambivalentne, nagu müütidel ikka. Medusa oli enne ohtlik ja jäigi ohtlikuks, sest kiviks muutmise võime säilis tal ka siis, kui tema väänlevate madudega kaetud pea juba kehast eraldatud oli. Ja mis eriti huvitav: Medusa peast sai hiljem talisman, mille Athena kaitseotstarbel oma kilbile kinnitas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid