Nagu heaks tavaks saanud, lubavad erakonnad enne valimisi lahkelt sadu miljoneid kroone lastega perede toetamiseks. Ikka selleks, et parandada perede sissetulekut, mõjutada rohkem lapsi saama, aidata kaasa töö ja pereelu ühildamisele jne. Uljamate lubaduste realiseerumisel läheks riigieelarvest perede pangaarvetele aastas täiendavalt üle miljardi krooni ehk peaaegu kolmandik senisest enam. Lisaks pakutakse peredele mitmeid soodustusi alates lasteaiakohast ja tasuta kaberingist kuni korterini pealinna lähistel.

Parteidel on peredele miljardeid kroone suhteliselt lihtne lubada. Peale vanemahüvitise ei sõltu teiste toetuste kulusummad palkade või hindade arengust, vaid on poliitikute kontrolli all. Selmet igal aastal kõiki toetusi natuke tõsta, eelistavad poliitikud lisada mõnele toetusele kord mitme aasta tagant kopsakama summa, et ikka näha oleks. Ja siis “ununeb” see toetus mõneks aastaks taas, sest rahandusminister – olgu ta mis tahes erakonnast – jälgib kiivalt, et toetuste kasv ei kiirustaks ette majanduskasvust ega survestaks liigselt eelarvet.

Hoolimata kõlavatest sõnadest seni kordasaadetu kohta, ei ole otsesed toetused peredele viimasel dekaadil oluliselt kasvanud. Nii nagu kümne aasta eest, moodustasid need ka mullu umbes 1,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Tõsi, lapsi on samal ajal jäänud üle 75 000 vähemaks. Vanemahüvitise lisandumine peatas toetuste kogusumma vahepealse languse, samas kui lapsetoetused ja lapsehooldustasu on olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Parteide lubaduste kõrvutamine pole lihtne, sest perede toetussüsteem on küllalt killustatud. Sünnitushüvitis ja sünnitoetus, vanemahüvitis ja lapsehooldustasu, kolme- ja enamalapselise pere toetus ning seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetus tekitavad ainuüksi oma nimedega segadust mitte ainult lihtsates inimestes, vaid sageli poliitikuteski. Ühelt poolt peegeldub eri toetusviiside taga lihtne tõsiasi, et ühed pered saavad toetust rohkem kui teised. Teisalt on kirju maastikukujunduse taga erakonnad ise oma loovmõtlemise ja “lapsukeste” ristimisega.

Tänavu kulub peretoetustele ligi 1,7 miljardit, sellele lisandub vanemahüvitiste miljard, sünnitushüvitiste 400 miljonit ning ligi 300 miljonit tulumaksutagastusi laste eest. Kokku makstakse lastega peredele eri toetusi seega ligi 3,4 miljardit krooni. Hinnates erakondade valmislubaduste maksumust, tulekski summasid kõrvutada selle verstapostiga.

Kõige radikaalsemalt on toetussüsteemi lubanud reformida sotsiaaldemokraadid, kes tahavad hakata peretoetusi indekseerima vastavalt keskmise palga kasvule. Teised erakonnad tahavad toetuste tõstmise jätta enda pärusmaaks, et saaks ka järgnevatel aastatel omale rõõmsalt rinnale koputada.

Sotside toetuspakett paistab ka muus osas kõige hoogsam, pakkudes pikemat vanemahüvitise saamise aega ja sellele järgneva lapsehooldustasu tõusu. Nende lubaduste maksumus on kaugelt üle miljardi krooni aastas. Keskerakond, Rahvaliit ning Isamaa ja Res Publica Liit tahavad peredele täiendavalt maksta ligi miljardi, kuid igaüks omal moel.

Lapsehooldustasu suuruses trumpab Keskerakond sotsid üle, panustades ka sünnitoetuse tõusule. Vanemahüvitise saamise aja pikkuse osas teeb teistele ära Rahvaliit, lubades seda maksta kaks aastat. Ühendpartei on oma valimisvankri ette rakendanud kolmanda lapse toetuse tõusu ja täiendava maksuvaba tulu esimesest lapsest. Rahajagamisel jääb kõige tagasihoidlikumaks Reformierakond, tehes vanemahüvitise saamise aja pikendamise kõrval panuse selle tõstmisele alates kolmandast lapsest. Selle ettepanekuga teeb Reformierakond varem jutlustatud ideoloogiaga võrreldes märgatava pöörde – endist töötasu kompenseerivale vanemahüvitisele lisanduks tubli annus “tulemusest” sõltuvat vanemapalka.

Vasak-parempoolne konsensus

On ehk üllatav, et vanemahüvitise saamise aja pikendamise osas on Reformierakonna poolele üle jooksnud sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit, kes vanemahüvitise kehtestamise ajal sellest nii soodsalt ei kõnelenud. Neilt oleks võinud oodata pigem suuremat rõhuasetust palga järgi diferentseerimata lapsehooldustasule. Uus vasak-parempoolne konsensus tähendaks aga seda, et vanemahüvitised hammustavad toetuste kogusummast veelgi suurema tüki. Kindlasti on see paljudele noortele peredele meeltmööda.

Samas, isegi kui vanemahüvitist puudutavad poliitilised lootused on olnud seotud iibe tõusuga (PRAXIS-e mullune uuring näitas, et vanemahüvitis võib olla mõnevõrra mõjutanud sünnitama kõrgepalgalisi naisi), on selle abil sündinud lapsed olnud kindlasti igas tähenduses kallid. Hiljuti valminud PRAXIS-e analüüs näitas ka, et lastega perede ebavõrdsust vanemahüvitis ei ravi. Muidugi pole see üllatus, ent küsimus on selles, mis tööriistad ja vahendid jäävad siis üle vaeste perede aitamiseks. Selles osas pole olukord muutunud – kõrgeim vaesusrisk on endiselt kolme- ja enamalapselistel peredel ehk just nendel peredel, kes annavad suurima panuse rahva kestmisse.

Selles valguses väärib kaalumist Reformierakonna plaan tõsta vanemahüvitist alates kolmandast lapsest, sest see muudaks kuluka süsteemi vaesuse leevendamisel pisutki sihipärasemaks. Ettepanekul võiks olla jumet juhul, kui säilib vanemahüvitise ülempiir ja ei mitmekordistu suured vanemahüvitise summad.

PRAXIS-e analüüs näitab, et kõige tõhusamalt jõuab vaeste peredeni kolme ja enama lapsega perede toetus ning üksikvanema toetus. Selles valguses paistavad kõige sotsiaalsemad ühendpartei lubadus tõsta alates kolmandast lapsest järsult lapsetoetust ning sotside plaan mitmekordistada üksikvanema toetust.

Samas on ühendpartei lubadus anda esimese lapse pealt täiendavat tulumaksuvabastust väljapakutuist üldse kõige ebaefektiivsem kulutus vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisel, sest soosib pigem heal järjel vanemaid. Samas ei saa maksuvabastust pidada ka oluliseks töötamist toetavaks stiimuliks, sest lapsevanemani jõuab see alles aasta hiljem.

Laste- või lapsemeelsus?

Enne valimisi on kõik suuremad erakonnad lastemeelsed, ehkki paljudele tundub ka, et lapsemeelsed. Jääb vaid loota, et enne kui koalitsioonilepinguga lubadusi kivisse hakatakse raiuma, räägitakse nii omavahel kui ka avalikult selgeks, mida ikkagi miljardite abil saavutada tahetakse – kas leevendada võimalikult tõhusalt laste vaesust ja perede ebavõrdsust, motiveerida kõrgepalgalisi sünnitama või soodustada lapsekasvatamise kõrvalt töötamist.