Hüpnoos võib tulevikus asendada narkoosi
30. septembril 1846 tõmbas Ameerika hambaarst William Thomas Green Morton teadaolevalt esimest korda patsiendi hamba välja valutult. Ta kasutas tuimastamiseks eetriauru. Sama aasta 16. oktoobril rakendas John Collins Warren sama meetodit kaelast kasvaja eemaldamisel. Mõne nädalaga levis uudis eetri imettegevast toimest Euroopasse. Anesteesia ajastu oli alanud. Või kas ikka oli? On hulgaliselt andmeid, et valu vaigistamiseks on läbi ajaloo kasutatud ei miskit muud kui inimese teadvusega manipuleerimist. Ehk hüpnoosi.
Tuimastuse järelmõju pole selge
Turu ülikooli professor Harry Scheinin selgitab, et anesteesial on “kolm teravnurka”. Tuleb saavutada lihaste lõtvumine. Tuleb kõrvaldada valu. Ja tuleb manipuleerida teadvusega, et patsient ei mäletaks, mis tehti. “Ei tohi tekkida stressireaktsiooni,” ütles jaanuaris Helsingi teaduspäevadel kõnelnud Scheinin. Nende kolme eesmärgi saavutamiseks kasutavad anestesioloogid operatsiooni käigus 11 medikamenti. Ja patsiendi ärkamist ei põhjusta see, et tugevamad neist laguneksid. “Uinumisained vaid paigutuvad organismis ümber, lähevad verest rasvkoesse ja siseelunditesse,” ütleb Scheinin. On teada, et uinumisained mõjutavad ajurakkude sünapseid, kus toimub valusignaalide keemiline vahendamine. Kuidas see täpselt käib, ei ole teada.
Ka narkoosi sügavust pole kerge mõõta – õieti ei näita see, kas patsient ka tegelikult magab. Narkoosi all ainevahetus väheneb, suhkrutase ajus langeb. Väheneb aju verevarustus ning häirub ajuosade omavaheline koostöö. Kõike seda on püütud uurida meetodiga, mida nimetatakse positronemissioonitomograafiaks (PET), ent Turu ülikooli teadlaste uuringute tulemustest nähtub, et selle lahutusvõimest ei piisa narkoosi uurimiseks.
Kui aga anesteesia mõjutab aju tööd nõnda palju, kas see siis ei tekita mingeid pöördumatuid ja soovimatuid tagajärgi? Üha enam kostab arstiteadlaste suust arvamusi, et nii see võibki olla. “Me ei tea midagi anesteesias kasutatavate ainete pikaajalisest mõjust ajule,” ütleb Belgia Liege’i haigla uurimisrühma juhtiv Marie-Elisabeth Faymonville. Uuringuid on tehtud enamjaolt loomadega. Ent mõned uurijad kinnitavad, et nad on avastanud, et anesteesia võib soodustada Parkinsoni ja Alzheimeri tõve ja muude neurodegeneratiivsete haiguste teket.
Tuimastus võib mõjutada ka patsiendi immuunsüsteemi. Sissehingatavad ained suruvad alla kohastunud immuunsuse, mis võiks patsienti mõni päev pärast operatsiooni kaitsta. Nii et kui üldnarkoosi all suremise tõenäosus on üks juhtum 200 000 kohta, siis mõnel juhul ei riskita küll surmaga, ent komplikatsioonide tekkega ometi.
Sellepärast on osa arste pöördunud tagasi hüpnoosi poole. Nii näiteks on Londoni Listeri haiglas opereeritud vähki, kui patsient oli hüpnoosiseisundis. Sel juhul on patsient ärkvel, kuid ei tunne valu. Liege’i rühm on hüpnoosi kasutades teinud 5000 suuremat või väiksemat operatsiooni. Igal aastal maailmas üldnarkoosi all tehtava saja miljoni operatsiooni kõrval on seda siiski tühiselt vähe.
Mesmeri tünnist gammalaineni
Hüpnoosiraviga tuli 18. sajandi lõpul lagedale kuulus tegelane Franz Anton Mesmer, kellest on võluvalt kirjutanud Stefan Zweig. Tema nn animaalse magnetismi imemeetod tõmbas eri Euroopa maades toimunud seanssidele nõnda palju huvilisi, et arendada tuli rühmaviisilist ravi. Mesmer pistis huvilised tühja tünni, kõmpis selle ümber ringi ja enamik katsealuseid langes hüpnoosi.
Ameerika teadlane ja ühiskonnategelane Benjamin Franklin uuris muude loodusnähtuste seas ka hüpnoosi, et mõista, mis ikkagi tagas Mesmeri edu. Ta jõudis järeldusele, et hüpnoos mõjub, kui hüpnotiseeritav sellesse usub. Ning vahend, mille kaudu hüpnoos saavutatakse – hüpnoosiinduktor – on ese või meetod, millesse usuvad mõlemad osapooled. Selleks võib olla hüpnotiseerija rahulik hääl, aga ka mõni läikiv kuulike.
Kuid mida hüpnoosi käigus ikkagi kogetakse? “Kõike, mida kogetakse hüpnoosi all, võib kogeda ka ilma selleta,” kinnitab Skövde ülikooli teadlane, hüpnoosiuurija Sakari Kallio. Suuremale osale inimestest tähendab hüpnoos meelekujutluste elustamist. Sedasama kutsuvad esile ka hallutsinatsioonid ning nn kehast väljas olek.
“Siis läheb maailma ja oma keha ühtesobitamine veidi viltu,” iseloomustab Kallio.
Buda munkadel on täheldatud mediteerimise ajal aju elektrilise entsefalogrammi ehk elektrilise aktiivsuse ühe liigi, gammalaine kõrget taset. Kuid ka muul ajal on see neil suhteliselt kõrge. “Põhilised erinevused aju elektrilises aktiivsuses ilmnevad hüpnoosi ajal ikka aju esiosas,” ütle Kallio jaanuaris Helsingi teaduspäevadel esinedes.
Funktsionaalne magnetresonantskuvamine näitab samuti, et hüpnotiseeritud ja tavaliste patsientide aju aktiivsus valu tekitava soojuse ajal oli erinev. Aju piirkond, mis vastutab ajuaistingu eest, surutakse hüpnoosiga rahulikuks.
Kuid kui paljud inimesed üldse alluvad hüpnoosiravile? On ju sugestioonid eri tugevusega, asjatundjad jagavad hüpnoosi hüpnoidseks, kergeks, vahepealseks ja sügavaks. Hüpnoterapeudid arvavad, et enamiku operatsioonide jaoks on ideaalne hüpnoidne ja kerge hüpnoosiseisund. Siis on patsient lõdvestunud, ei kaldu end liigutama ega kõnelema ja ta süda lööb aeglasemalt, ka hingamine aeglustub. Lübecki ülikooli teadlase Dirk Hermese kinnitusel saavutab sellise seisundi 96 protsenti patsientidest. “Enamik patsiente valib lõdvestumiseks kujutluse puhkepäevast või päevast supelrannal,” ütles Hermes ajakirjale New Scientist. Kuid Ühendkuningriigi Derby haiglas tehtud katsed näitasid, et suurema valu talumiseks saab hüpnotiseerida vaid kümmet protsenti patsientidest. Nii et hüpnoos valuvaigistina näib sõltuvat suuresti ka hüpnotiseerija oskustest. See ei tähenda kindla peale minekut, nagu medikamentidega tehtav üldnarkoos.
Meditsiiniüldsus aga suhtub hüpnoosi kahtlevalt. Ometi on hüpnoosiga opereerimisel vahel ka lisaväärtusi. Näiteks mõnel silmaoperatsioonil oleks vaja saada patsiendilt tagasisidet, mis tavalise narkoosiga pole võimalik.
