Etanoolist mootorikütus kipub olema loodusvaenulik
Kui viljapõllud kipuvad sööti jääma, siis kõneldakse vahel energiast: et tasuks kasvatada vilja või näiteks energiavõsa ning siis viljast valmistada piiritust ehk etanooli, mida saaks panna bensiini sekka. Kuid nii nagu looduses tavaks, ei anta meile etanooli päris muidu. Selgub, et maisist ja teraviljast aetud etanool neelab vahel sama palju fossiilseid kütuseid, kui ta meile energiat tagasi annab.
Teradest etanool pole soodne
Tavaauto mootor talub bensiini, millesse pole lisatud üle kümne protsendi etanooli. Valmistatakse küll ka mootoreid, mille laagrid taluvad kütust, mis sisaldab 85 protsenti etanooli, neid on näiteks USA-s käigus mõned miljonid, ent paiku, kust saada sellist E85-nimelist kütust, on vähe. 2005. aasta augustis võttis USA kongress vastu seaduse, mis kohustab 2012. aastal tootma kaks korda nii palju etanooli kui praegu ehk siis 7,5 miljardit gallonit (28,3 miljardit liitrit). Ometi tarbitakse juba praegu aastas peaaegu 20 korda enam mootorikütust. Bensiinihinna tõusuga on aga tekkinud olukord, kus taimeosistest etanooli tootmine on odavam bensiinist. Ometi pole etanooli ajamine sugugi kõige loodust säästvam tegevus. Brasiilia etanooliime põhineb suhkrurool ja odaval tööjõul. Suhkruroog sisaldab teraviljast palju enam suhkrut, millest etanooli toodetakse. Ent seda taime ei kasva just igal pool. USA-s valmistatakse enamik etanoolist maisiteradest. Kuid sel viisil kulutab etanooli rafineerimine enam energiat, kui välja annab. Isegi kõige positiivsemad katsed on saavutanud vaid väikese energiatootmise. Ning maisist etanooli ajamine ei paku ka bensiini tootmisega võrreldes erilist kasvuhoonegaaside vähenemist. Möödunud aasta jaanuaris avaldas teadus-
ajakiri Science California ülikooli teadlase Alexander E. Farrelli artikli, milles ta rehkendas, et loodusliku gaasiga võrreldes tekitab etanooli tootmine vaid tühiselt vähem süsihappegaasi. Kui aga etanooli aetakse kivisöe abil, on asi veelgi hullem.
Etanooli tootmist maisist toetavad senaatorid, kes panevad rõhu põllumeestele – nii saab anda neile tööd ja leiba.
Kuid etanoolis on tegelikult vähem energiat, kui välja paistab. Kui auto sõidab etanoolikütusega E85, siis suudab ta sama kogusega läbida 33 protsenti lühema maa kui tavabensiiniga. Nii et kui see ka näib odavam, siis lõppkokkuvõttes võib osutuda kallimaks. Ning etanooli tootmine vajab suuri koguseid looduslikku gaasi, sest etanooli tehakse auto jaoks samuti nagu alkohoolse joogi tarbeks. Nimelt tegutseb pärm, mis toodab alkoholi ja süsihappegaasi. Kuid alkoholi on vaja puhastada. See aga eeldab kuumutamist. Nõnda ongi, et ühe energiaühiku andva koguse etanooli tootmine neelab vähemalt 0,77 ühikut fossiilset kütust. Kui näiteks USA-s läheks kogu kasvatatav mais etanooli peale, siis rahuldaks see vaid seitse protsenti riigi mootorikütuse vajadusest.
Otsitakse tillukesi abilisi
Kas on siis rohtu, mis aitab? Kummalisel kombel võib väljapääsu pakkuda tselluloos, mida sisaldub nii maisi- kui ka muu teravilja vartes, aga ka sellistes rohttaimedes nagu vitshirss. Optimistide arvates saab nõndaviisi etanooli vaata et tasuta. Varred minevat niikuinii raisku. Suhkrust jääb üle hästi põlev ligniin. Nii võtab tselluloosist etanooli tootmine kümme korda vähem energiat, kui ise tagasi annab. Vähemasti pakkus sellise arvu välja ajakirja Scientific American jaanuarinumber. Kui nii, miks siis seda teed pole mindud? Seda enam, et näiteks Põhja-Ameerika juhtiv etanoolitootja, Ottawas paiknev Iogen Corporation kinnitab, et tööstuslik tselluloosist etanooli valmistav tehas toodaks kõrvalsaadusena ka soojust elektri tootmiseks. Ja süsihappegaasi ei tekiks lõppkokkuvõttes üldse.
Kuid loodus pole siingi oma kavalusega kitsi. Nimelt ei ole leitud ühtki tõhusat looduslikku protsessi, mille abil tselluloosi lagundada. Kiudu peidetud tselluloos peab saama ligniinist vabastatud, et sellest etanooli destilleerida saaks. Selle töö võiksid ära teha bakterid või seened. Kuid sobilikud bakterid elavad inimesele sobimatus kohas, näiteks troopikas termiitide kõhus. Või kusagil dzˇunglitihniku aluspõhjas. Lisaks on neid raskem paljundada kui pärmiseent. Peavad nendega ju olema täidetud 8000-liitrised roostevabast terasest paagid.
Sobilike mikroorganismide otsimine käib, kuid seni pole märki, et keegi oleks mõne abilise ka üles leidnud. Iogen katsetab seenega, mis pärineb Guami dzˇunglitest. Ta on püüdnud neid geneetiliselt muundada, et paremat saaki saada. Teised firmad üritavad aga muundada maisi, et see sisaldaks ensüüme, mis aitaksid etanooli toota. Aga jah, siin on tegu geneetilise muundamisega, mis ilma etanoolitagi maailmas kirgi kütab.
Optimistid, näiteks ESA energiasekretär Samuel Bodman, pakuvad, et sobilik tehnoloogia saadakse viie aastaga. Etanooli puhul on aga veel üks häda. Seda ei saa transportida torude kaudu, vaid ainult tsisternides, kas siis autodel või rongiga.
Eestiski on katsetatud energiavõsaga, tõsi, seda põletamise eesmärgil. Ent näiteks kadunud akadeemiku Juhan Rossi Tõraveres sooritatud katsetused teadlast just liiga rõõmsaks ei teinud. Eesti kliima pole veel säherduse tootmise jaoks valmis. Jääaeg kestab veel ning neelab muidugi üha enam fossiilseid kütuseid.
