Romaaniülikool: Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”
Niisuguse pildi visandas mees, kellel täiskasvanuks saades polnud valmis vastuseid, kuid kes vanemaks saades oli valimise vaeva näinud. Dostojevski oli “Kuritööd ja karistust” kirjutades samuti 45-aastane. Mitut valimise vaeva oli ta juba näinud, kuid veel mitte kõiki.
Näib, nagu poleks enamik meie praeguse iseseisvuse aegsetest võimukandjatest, kellest paljud on omaaegsest Dostojevskist märksa nooremad, “Kuritööd ja karistust” kordagi korralikult lugenud. Oleks see teisiti, oleks seda kuskiltki näha. Ma ei mõtle kellegi kolmanda kirjutatud, aga ministri nimel avaldatud artikleid. Ma mõtlen tegusid ja poliitilisi seisukohti. Tänapäevane Eesti poliitika väldib mõisteid “patt”, “kannatamine”, “mõistmiseni jõudmine”. Nende asemel valitsevad niisugused imaginaarsed kategooriad nagu “jokk”, mis on ju patu vastand, või väited nagu “kui see ei ole see, siis mis see on?”, mis tähendab mõistmiseni mittejõudmist.
Väljaspool mõisteid “patt” jm ei ole Dostojevski mõistetav. Kusjuures ükski neist mõisteist pole niisugune, mis jääks noore inimese maailmast kaugele tulevikku. Patt kui filosoofiline küsimus ehk küll, kuid mitte patt kui tegu. Et iga patt võib leida andestamist, on muidugi paratamatus, sest elamise kestmine vajab andestamist rohkem kui viha. Kuid pattu ei saa kirjutada korstnasse nagu võlga paberil. Kui patt jääb, siis hingele.
Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse “elluviimist”. Vanaeit Aljona Ivanovna, kelle Rodion Raskolnikov kirvega maha lõi, seda ei teadnud; teksti järgi ei tundnud ta noormeest esimesel hetkel isegi ära. Raskolnikov arvas temas kehastuvat kurjust, mõistmata, kui kurjaks ta ise võib muutuda, ja mitte hiljem, vaid kohe. Ja mitte korraks, vaid mitu korda.
Alles märksa tagapool sündmustikus kuuleb Raskolnikov Razumihhinilt, et “kui ühiskond normaalselt korraldada, siis kaovad äkki kõik kuriteod, sest pole enam põhjust protestida, ning kohe muutuvad kõik õiglasteks”. Unistus, mis oma ranges dialektikas kunagi ei täitu, ehkki on olnud väga paljude proosateoste lõpupildiks. See aimub ka “Kuritöö ja karistuse” viimastes ridades ega olegi kunstlik, sest Raskolnikovi elu oli ju alles pooleli. Ta sai oma karistuse mitte kõige lõpuks, vaid enne keskpaika.
Dostojevski hakkas seda romaani kirjutama 1865. aasta augusti algul, pärast seda, kui oli Wiesbadenis kõik kuni kellani maha mänginud. Pisut varem oli ta võtnud enese kanda ka venna võlad ajakirjast Epohh. Ta oli järjekordselt plank.
Romaani teemaks polnud aga mänguri psühholoogia, vaid see, kuidas kurjategija võib eetilistel põhjustel ka ise karistust soovida ehk kuidas karistus kui teine samm patu lunastamisel (esimene on ülestunnistus) võib olla tema jaoks parem kui karistusest pääsemine ning kuidas targal juristil jääb üle sellele äratundmisele vaid kaasa aidata.
Mihhail Bahtin pidas Dostojevski uuenduseks romaanikunstis polüfoonilist kompositsiooni. Polüfooniline on selline romaan, kus tegelase sõnu ei tohi samastada autori sõnadega, sest iga tegelane on pandud kõnelema lähtuvalt talle eri-
omasest loogikast. Teisisõnu, Bahtin väitles nendega, kes nägid Dostojevskis peamiselt sotsioloogilist illustraatorit. Sotsioloogiliselt on Dostojevski tõepoolest täpne. Kuid see pole eesmärk, sest ta on vahend.
Oma kirjas mainekale taani kirjandusteadlasele, ka meie nooreestlasi tugevasti mõjutanud Georg Brandesele andis Nietzsche mõista, nagu sobiks ka Dostojevski kohta määratlus “loogiline kristlane”. Sõna “loogiline” võib Nietzschel tähendada nii ratsionaalset kui ka järjekindlat. Mõtlemisainet selle kohta, kumba on Dostojevski, tuleb otsida tema loomingu kogupildist, otsustada seda üheainsa teose põhjal on väga vaieldav – eriti siis, kui inimene ise ei ole veendunud kristlane.
Ühele Dostojevski põhiküsimustest, nimelt “mida teha kurjusega?”, tuleb igaühel meist vastata aga sõltumata sellest, kui palju me oleme teda lugenud. Me võime tahta ennast valida, kuid hea ja kurja vahel tuleb meil valik teha. Kristlane saab paluda ainult kurjast pääsemist, mis ei tähenda aga põrmugi kurja maa pealt sootuks minemapühkimist. See käib ka meie kohta, sest mitte asjata ei kirjutanud Gustav Suits juba vabariigi algul: “Kurjust nii ei kaotatud.” (“Rängast ringist”)
Dostojevski lugemine nõuab kannatlikkust. Kui mul isiklikult tuleb otsustada tema kasuks, siis kõigepealt seepärast, et ilma temata on lootusetu tõlgendada usutavalt Tammsaaret ja seda veelahet, mis eraldab teda ülejäänud Noor-Eesti kaasaegsetest. Kuid südamele jääb teinegi, märksa üldisem probleem. Me ei saa jätta lepliku alandlikkuse ja maailma asjadesse otsustava sekkumise vahekorra lahendamist üksipäini surma hooleks. Inimene peab otsustama surmast erinevalt.
Eestis ilmunud
tõlkeid
•• “Kogutud teosed”. Tartu-Tallinn 1939–1940.
•• “Inimene on saladus”. Tlk Peeter Torop. Tallinn 1981.
•• “Kurjad vaimud”. Tlk Virve Krimm ja Harald Rajamets. Tallinn 1997.
•• “Vaesed inimesed”. Tlk Aleksander Raid. Tallinn 1964.
•• “Valged ööd”. Tlk Aleksander Raid. Tallinn 1971.
•• “Ülestähendusi põranda alt”. Tlk Andres Ehin ja Lembe Hiedel. Tallinn 1971; 2. tr 2004.
Asjaomast
•• Nigol Andresen, “Georg Brandes ja Dostojevski”. Keel ja Kirjandus 1971, nr 11, lk 666–668.
•• Mihhail Bahtin, “Valitud töid”. Tallinn 1987, lk 10–11.
•• Anna Dostojevskaja, “Elu Dostojevski kõrval”. Tlk Maret Kaik. Tallinn 2003.
•• Zara Mints, “F. Dostojevski ja tema romaan “Idioot””. – F. Dostojevski. “Idioot”. Tlk. Marta Sillaots, parandanud Lembe Hiedel. Tallinn 1975, lk 677–694.
•• A. H. Tammsaare, /Sissejuhatuseks/. Looming 1969, nr 8, lk 1221–1239.
•• Peeter Torop, “Dostojevski: ajalugu ja ideoloogia”. Tartu 1997 (vene keeles).
Elust ja loomingust
Fjodor Dostojevski
11.11.1821 Moskva —
9.02.1881 Peterburi
•• 1842 lõpetas Peterburis leitnandina sõjaväeinseneride kooli. Õppis seal ilmselt samadel põhjustel nagu Eestis näiteks prof Elmar Karu (1903–1996) – sõjaväekoolid andsid soodustusi.
•• 1849. aastal arreteeriti ta kui riigivastane.
•• Surmanuhtlus asendati sunnitööga Siberis Omskis 1850–1854, millele järgnes 1854–1859 reameheteenistus kuni leitnandi auastmesse tagasi jõudmiseni. Siberiks oli Moskvast vaadatuna tollal kõik, mis jäi Nizˇni Novgorodist ida poole kuni Kamtsˇatkani.
•• 1859 – Peterburis ja Lääne-Euroopas.
Looming:
“Vaesed inimesed”, “Teisik” (1846); “Stepantsˇikovo küla” (1859); “Märkmeid surnud majast” (1860); “Alandatud ja solvatud” (1861); “Märkmeid põranda alt” (1864); “Kuritöö ja karistus” (1866); “Mängur” (1867); “Idioot” (1868); “Sortsid” (1872); “Kirjaniku päevik” (1873–1881); “Vennad Karamazovid” (1880).
