Jäälahing – lahing, mis otsustas igaveseks ida ja lääne piiri?
1240. aastal toimus Neeva jõel Rootsi ja Vene vägede kokkupõrge, mille võitsid rootslased. Sellest lahingust pärineb ka tollase Novgorodi vürsti, hilisema Vladimiri suurvürsti ja õigeusu pühaku Aleksander Jaroslavitsˇi lisanimi Nevski. “Lahingu osava juhtimise ja isikliku vapruse eest hakkas rahvas Aleksandrit hüüdma Nevskiks, milline nimi talle jäigi ajaloos,” kirjutab 1955. aastal ilmunud “Eesti NSV ajalugu I” (peatoimetaja Gustav Naan).
Vene/Nõukogude käsitlustes on Aleksander tulevikku vaatav Vene patrioot, kes näeb, et läänest ähvardab suurem oht kui idast, ning selle tagasilöömiseks alistub mongolitele. Mongolite Venemaalt väljatõrjumine jääb Aleksandri järglastele. Olles juba eluajal tuntud kui Nevski, lõi Aleksander 1242. aastal Peipsil liivimaalaste sõjaväge.
Võiks arvata, et Aleksander oli venelastele oluline vabaduse sümbol. Kuid selle käsitusega kaasnevad mõned probleemid. Lisanimi Nevski hakkas allikates tegelikult esinema alles 15. sajandil, seega ei saanud Jäälahingus kindlasti osaleda Aleksander Nevski, vaid ainult Aleksander Jaroslavitsˇ. Tegelikult hakkas Aleksandri tähtsus tõusma alles 16. sajandil, kui Vene tsaariks sai Ivan IV, kes võitles samuti nii rootslaste kui ka sakslaste vastu. Siis kuulutati Aleksander pühakuks ja Nevski nimi hakkas laiemalt levima.
Sealt alates rakendati ta ka venelaste propagandavankri ette: Peeter I ajal sümboliseeris Aleksander Nevski rootslastevastast võitlust, Stalini ajal jälle sakslastevastast võitlust (vt Eisensteini filmi) ning külma sõja ajal sai temast lääne vandenõu vastane sümbol.
Märkimist väärib kahtlemata ka tõik, et saamaks suurvürstiks, ei häbenenud ta kasutamast oma venna kõrvaletõrjumiseks mongolite abi. Nagu on kirjutanud ajaloolane Anti Selart: on kaks Aleksandrit – Aleksander Jaroslavitsˇ, kes elas 13. sajandil, ja Püha Aleksander Nevski, kes sai tähtsaks ja kuulsaks palju hiljem.
1240–1242 Liivimaal
Neeva lahingust, mis toimus rootslaste ja venelaste vahel, sai juba räägitud. Vaatame nüüd sündmusi, mis viisid Jäälahinguni Peipsi järvel.
1238. aastal lõppes Stensby lepinguga pikk tüli Saksa ordu ja Taani kuninga vahel. Taani kuningas Valdemar II sai tagasi Põhja-Eesti valdused, mille Mõõgavendade ordu, Saksa ordu eelkäija Liivimaal, oli kuninga käest juba 1227. aastal vallutanud. Lepiti ka kokku edasiste vallutuste jagamises.
1240. aasta sügisel alustasid liivimaalased sõjaretke Pihkva venelaste vastu. Sõjakäigul osalesid Taani kuninga vasallid (mõnede ajaloolaste arvates ka Taani kuninga pojad, kuid see ei ole kindel), Tartu piiskop Hermann, salk Saksa ordu vendi ja Pihkva vürstitroonile pretendeeriv Vene vürst Jaroslav Vladimirovitsˇ. Vallutati Irboska ja siis Pihkva, kus võimule pandi Jaroslav. Tegelikuks võimuteostajaks sai Tverdilo Ivankovitsˇ, üks kohalikke juhtpoliitikuid, linna jäeti veel asevalitsejateks kaks saksa rüütlit.
On ka arvatud, et Jaroslav kinkis Pihkva vürstiriigi Tartu piiskopile ja sai selle kohe tagasi läänina, kink oli tasuks sõjalise abi osutamise eest võimule saamisel.
Järgmise aasta talvel tungisid väed Liivimaalt Narva taha Vadjamaale, Koporjesse rajati tugipunkt ning rüüstati maad. Narva taga vallutatud aladel läks ilmalik võim 1241. aasta märtsis sõlmitud lepinguga ordule ja vaimulik võim Saare-Lääne piiskopile Henrikule.
1241. aasta sügisel alustas Novgorodi vürst Aleksander Jaroslavitsˇ, kes vahepeal oli Novgorodist minema aetud ja nüüd tagasi kutsutud, vastupealetungi. Aasta lõpul vallutas ta Koporje ja 1242. aasta märtsis sai tagasi Pihkva. Seejärel tungis Aleksander Liivimaale, kus talle astus vastu väike ordumeeste, Tartu piiskopi ja Põhja-Eesti vasallide sõjavägi koos eestlastest abivägedega. Aleksander taganes Peipsile, kus 1242. aasta 5. aprillil toimus lahing, mille liivimaalased kaotasid.
Karl Marx on selle kohta kirjutanud: “Aleksander Nevski astub välja saksa rüütlite vastu, lööb neid Peipsi järve jääl, nii et lurjused… paisatakse lõplikult tagasi Vene piirilt.”
Tähtsus selgub hiljem
Nendele sündmustele on eri ajaloolased andnud eri hinnanguid. Karl Marx ja ka enamik Vene ajaloolasi on Neeva lahingus ja liivimaalaste sissetungis näinud katset alistada Venemaa katoliku usule ning rootslastele ja sakslastele. Katse löödi tagasi ja sellega pandi alatiseks paika ida- ja läänekristluse piir.
Venelased on Jäälahingule omistanud maailmaajaloolise tähenduse ja lahing on ka suureks puhutud: “Sakslasi langes 500, tsˇuude lugematu hulk, vangi võeti 50 saksa parimat väejuhti ja toodi Novgorodi,” kirjutab Simeonovi letopis ja Vene ajaloolased on sellest sõna-sõnalt kinni hakanud. Samas väidab Liivimaa vanem riimkroonika, et lahingus langes 20 orduvenda ja kuus võeti vangi. Arvatavasti osales lahingus tegelikult mõlemal poolel kokku umbes tuhat meest.
Lääne ajaloolased on sündmustes näinud Stensby lepingu paratamatuid tagajärgi: kuna leping ei rahuldanud päriselt kumbagi poolt, siis oli vaja ühist vaenlast ja sõda, mis lepitaks Liivimaa maaisandad ja tasandaks pingeid.
Sündmustes nähakse ka endiste mõõgavendade rolli (Mõõgavendade ordu sai 1236. aastal leedulastelt nii hävitavalt lüüa, et liideti 1237. aastal Saksa orduga). Nad ei olnud rahul sellega, et Põhja-Eesti tagastati Taani kuningale, ja selleks et nende fraktsiooni Saksa ordus rahustada, võttis ordu ette uue vallutusretke itta.
Rootslaste ja liivimaalaste sõjakäigud paigutatakse tihti veel ühisesse, paavsti legaadi Modena Wilhelmi organiseeritud ja suurepäraselt ajastatud (venelastel oli samal ajal probleeme mongolitega) Vene-vastase ristisõja konteksti.
Kuid juhtunut võib hinnata ka teisiti. Rootslaste sõjaretke ja Jäälahinguni viinud sõjaretki võib vaadelda ka üksteisest eraldi seisvate sündmustena, millest ühegi sihiks polnud otseselt Venemaa alistamine Rooma usutunnistusele.
Rootslaste retke eesmärk võis olla Neeva jõe suudmes elavate paganate alistamine. See oli vastuolus Novgorodi kaubanduslike huvidega ja seetõttu toimus sõjaline konflikt, kuid tegemist polnud katsega allutada Novgorodi.
Retkes Pihkva vastu võib näha liivimaalaste sekkumist Pihkva sisepoliitilisse võimutülli. Seda toetab eriti veel tõik, et Tartu piiskop ja Jaroslav Vladimirovitš olid sugulased.
Sõjakäik Vadjamaale võis olla misjoni loomulik jätk. Oli ju Liivimaa ristiusustatud ja Narva taga elasid uued paganad, keda ristida. Vadjamaa ei kuulunud tol ajal täielikult Novgorodile, kuigi venelased pidasid seda põliseks Vene alaks (nagu nad pidasid Tartu rahuläbirääkimistel põliseks Vene alaks Kagu-Eestit), ja seega ei olnud Koporjesse linnuse rajamine mitte Vene alade vallutamine, vaid misjonile tugipunkti loomine, mis oli muidugi taas vastuolus Novgorodi huvidega.
Olgu retkede eesmärkidega kuidas on, aga 1240.–1242. aasta sündmuste tähtsus ida ja lääne piiri määramisel on tugevasti üle tähtsustatud. Tolle aja inimeste jaoks võis tegu olla ka Vene-vastase ristisõjaga, kuid kindlasti ei olnud sündmustel maailmaajalooliselt lõplikku iseloomu. Eksivad need, kes väidavad, et sakslased ja rootslased olid nüüd lõplikult Vene piirilt tagasi löödud – samal ja ka järgnevatel sajanditel üritati veel mitu korda neid “igaveseks paika pandud piire” ida poole nihutada.
1242. aasta 5. aprillil toimunud Peipsi Jäälahingule ja sellele eelnenule on antud vastakaid hinnanguid. Selles on nähtud katset vallutada Venemaad, kuid tegelikult võis tegemist olla ka tagasihoidlikumate eesmärkidega sõjakäikude või poliitiliste mängudega. Jäälahingu ja Neeva lahingu tulemused ei olnud lõplikud ega otsustava tähtsusega ei Venemaale ega Liivimaale ja Rootsile.
Laialt tuntud “otsustavatesse ja saatust määranud” ajaloosündmustesse tasub alati suhtuda ettevaatlikult – kunagi ei või teada, mida need tegelikult tähendasid.
