Aga kui keegi ei tunnista?” küsis Koulu.
Leibo patsutas nuia oma vööl. “Küll nad tunnistavad.”
“Ei, Leips, nii ei lähe. Nad on küll semiootikud, aga ikkagi inimesed ja vähemalt enamik neist on süütud. Ma arvan, et sa võiksid alustada selle ruumi põhjalikust läbiotsimisest.”
“Noh, laseb siis käia,” hüüdis Leibo, kellesse hakkas eluvaim tagasi tulema. “Aga teeks nii, et tema otsib ja mina aitan. Nõnda, kuidas ma siis aitan?”
“Kõige parem on nii, kui sa seisaksid seal ukse juures ja mitte midagi ei puutuks,” urises Koulu. “Nii on sinust kõige suurem abi. French, tööle, hopp-hopp!”
Ma ohkasin ja me alustasime põhjalikku läbiotsimist, mida ukse juurest seiras näost särav Leibo, kes nähtavasti tundis uhkust, kui hästi ta oskab mõrvauurimist korraldada, ja voodist jõllitas meid moondunud õudusgrimassiga magister Gulliver.
Läbiotsimise käigus leidsime me kaks Gulliveri kohvrit, millest üks oli pungil täis semiootilist paberipahna ja vahetusriideid ning teine kõiksuguseid rohupudeleid, salve, pulbreid, määrdeid, hügieenivahendeid ja paar meditsiinilist käsiraamatut. Kadunud taskutest kraamisime lagedale mulle juba tuttava rulli retseptide, arstitõendite ja haiguslugudega, lisaks veel rahakoti kopsaka hunnikuga ingliisi ‰illingite ja maavalla tammedega, diriÏaablipileti liinil London-Kopenhaagen-Räval, kõik minu antud kviitungid ja t‰ekid ning hulgaliselt igasugu muid dokumente, mis üldjuhul tõestasid, et magister Gulliver on tõesti magister Gulliver. Maavallas polnud tal nendega muidugi midagi peale hakata, sest riiki sisenemisel siin keegi pabereid ei küsi.
Koulu süvenes Gulliveri paberipahna uurimisse ja tõi aeg-ajalt kuuldavale mõne üllatushüüde.
“See magister Gulliver on ju esmaklassiline siga,” tähendas ta lõpuks. “Tema pabereid uurides paljastub mulle kogu akadeemiline maailm selle jõhkruses, ülbuses ja alatuses. French, kas sa oled ka midagi huvitavat leidnud?”
“Ma kohe lähen leian,” lubasin mina ja suundusin uurimisretkele “Internatsionaal-Kontinentaali” sisemusse. Magister Gulliveri tuba asus hoone põhjapoolses küljes, see oli koridori otsmine tuba. Selle kõrval oli veel üks ja siis tuli uks miskit sorti panipaika. Kahe toa vastas üle koridori oli vannituba, kuna tubades pesemisvõimalusi ei olnud. Panipaigast edasi tõusis üles trepp alt korruselt ning siis järjestikku neli tuba kahe vannitoaga. Ma jalutasin trepist alla “fuajeesse”, kust tabasin Paabu leti taga askeldamas. Manasin ette surmkarmi näo ja kutsusin ta sõrmeviibutusega kõrvale.
“Kuule, mees,” ütlesin ma siis talle läbi hammaste, “ma olen nüüd rahumaleva abivanema abi, eks ole, ja sa tead, mida see tähendab, jah?”
“Tean, kulla peremees, miks ma siis ei tea,” vastas Paap lipitsevalt.
“Nii on juba parem. Kus su vanasõnad nüüd on, ah? Jäid kurku kinni või? Nii et lao aga lagedale, mis selle pudruga oli ja otsemaid.”
Paap oli ähmis, ärevushigi veikles ta laubal ja hääl värises. “Midagist ei olnud, peremees. Keegi ei tea midagi. Mina ei lubanud neile odraiva ega leivakoorukestki anda, et las söövad seal, kus peavad. Mul kaks köögitädi ongi ja neist keegi ei viinud talle putru. Häh, meil pole üldse seesugust kommetki, et tuppa hommikul putru viia.”
“Kas keegi külalistest võis selle köögist ise näpata?”
“Võis ikka, kui tädid ei näinud. Meil on praegu peale Suurõpila külaliste ainult kaks Viru linakaupmeest kolmanda korra peal, et neile tädid putru keetsidki, aga eks nad ka talita vahest hoovis või pesuköögis ja ei pane kõike tähele.”
“Või nii. Ja nüüd eile õhtust. Kes millal tuli, kes millal läks? Ja ära sa mõtlegi mul keerutama hakata.”
Paap hädaldas, et keerutada pole tal midagi ja ladus mulle kõik ette. Õhtupoole tulid enam vähem korraga linna pealt tagasi Rejktis ja Einarsson. Mõlemad kadusid oma tuppa ja kumbki sealt enam välja ei tulnud. Mõne aja pärast tuligi Gulliver, nõudis, et teda kell seitse üles aetaks ja et keegi tõmbetuult ei tekitaks. Rejktis muide, nagu ma nüüd teada sain, oligi see, kes elas Gulliveri kõrvaltoas. Rivaalid ja vihavaenlased olid ühtlasi ka toanaabrid. Ja siis juba üsna hilja, kui Paap oli mõelnud põhku kobida, oli jaurates ja taarudes tulnud isand Parzifal. Kõige viimasena olid saabunud Päivi ja Sigurdsson.
“Misasja, nad tulid koos või?”
“Koos jah, ja olid päris lõbusad. Simmanilt tulid vist. Soovisid viisakalt head ööd ja läksid üles.”
“Väga huvitav,” pomisesin mina. “Võõraid käis?”
“Ei kedagist. Kui kõik külalised on kohal, keeran ma välisukse lukku ja kui keegi tõesti juhtub öösel tulema, siis laseb kella. Aga juba ammuilma pole öösel ühtegi võõrast tulnud.”
Ma läksin uurisin välisukse lukku, aga see ei öelnud mulle midagi. Loomulikult oli see lukk sama meistri tehtud, kes ka numbritubade lukud oli valmistanud, ja selle lahtikeeramine näiteks tordilusikaga ei valmistaks ühelegi vilunud sellile kübekestki vaeva. Muukimisjälgi ei olnud. Ka selle üle ma ei imestanud.
“Veel midagi?” nõudsin ma Paabult. “Midagi kahtlast? Kas sul ei ole midagi kaduma läinud, millega saaks tonti mängida või inimest hirmutada?”
