MAREK STRANDBERG: Energia asi ongi erakorraline asi!
Selle ajendiks sai asjaolu, et peaminister Andrus Ansip tegi käigu Leetu, leppimaks taas tuumajaama küsimustes midagi kokku. Roheliste arvates tuleks hüplik toimetamine energiaküsimustes võimalikult kiiresti lõpetada ning see nõuabki erakorralist istungit. Kui energiaasjaga on Eesti ja teistegi riikide valitsustel põletavalt kiire, siis peaks kiire olema ka riigikogul. Erakorralise istungi kokkukutsumiseks piisab viiendikust riigikogu koosseisust, kuid otsuseid saab erakorraline istung teha vaid siis, kui kokku tuleb enam kui pool rahvasaadikutest. Rohelised loodavadki, et vaatamata erakondade distsipliinile leidub siiski 51 saadikut, kes on valmis sellise üleskutse esitama. Energiaküsimused on roheliste arvates selgelt parteide- ja koalitsiooniülese iseloomuga. Seni on energeetika arengu küsimusi korraldatud riigikogust ja laiapõhjalisest avalikust arutelust lahus, omaette valitsuse ja Eesti Energia ühistoimingutes.
Energiaküsimused on olulised
Reformierakonna riigikogu liikmed on seisukohal, et energiaasjus polevat meil kiiret. Tõnis Kõiv arvab: “Mis on meil nii äkki juhtunud, et peaksime keset juulit kokku tormama?” Ka sotsiaaldemokraatide ametlik esindus ei kipu nägema riigikogu saalis energiaküsimuste erakorralise arutamise vajadust.
Reformierakonna esimehe ja peaministri arvates on aga kiire küll. Suvisel ajal Leetu tuumajuttu ajama minek kinnitab ju seda. Energiaasjadega on kiire ka Saksa välisministril, kes külastas samuti selle pärast Eestit, Lätit ja Leedut. Kindlasti ei tulnud ta meie võimurahvale külla laulupeo järellummuses.
Loomulikult on energiaasjaga kiire. Kas meil ei peaks kiire olema, kui Euroopa Komisjon hakkab kärpima Eesti võimalust nautida süsihappegaasikvoote? Miks küll? Oleme ise selle põhjustanud, mitte toimides lubaduste järgi, mida ise oleme riigina varem andnud. Miks peaks ühises Euroopas sallitama riiki, mis selmet kliima eest hoolt kanda, müüb kvoote, et madala efektiivsusega põlevkivikatlaid renoveerida ja nende kasutamist pikendada?
Me vaesume nii põlevkivi raiskavalt kasutades kui ka midagi süsteemset ette võtmata ning vaesume plaanipäratus energiaasja ajamises, mille hulka kuulub praegu kahjuks ka tuumajaamakava. Valitsus räägib vajadusest osaleda tuumajaamas, mille võimsus ja maksumuski on teadmata.
Küberkaitsest tähtsamgi
Miks peaks Euroopa Liit sallima sellise valitsuse tegevust, kes tekitab süsihappegaasi kvoodiülejäägi müügist endale käiberaha, panustamata seda märkimisväärselt kliima- ja keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate kasutuselevõtuks?
Euroopa Komisjoni otsus meie võimalusi kärpida on ilmne ja mõistetav: on olnud võimalus raiskamist väärata ja seda pole lihtsalt kasutatud. Eesti valitsusel pole ühtki vettpidavat argumenti, millega isegi kohtuvaidlusse minna. Kui valitsus selle tee ette võtaks, oleks see Eestile häbiks, mida ei pese maha ka vägevate ülistuslauludega kohe-kohe infomerest välja astuvatest kübersõdalastest.
Mitte et küberkaitse poleks oluline, vaid energiavaldkond nõuab lihtsalt veelgi kiiremat lahendust.
Piltlikult öeldes: loodetud 24 miljoni süsihappegaasitonni tekitamise õiguse asemel peame toime tulema 12 miljoni tonniga. Rahas tähendab see aastas oma nelja miljardi krooni suurust kaotust! Energiamajanduse korraldamatuse võimalik kahju on piisavalt suur, et riigikogu peaks kogunema erakorralisele istungile.
Meie energiamajandust ootab ees paratamatu gaasikallinemine ning Venemaa välispoliitlised viirused, mida gaas edasi kannab.
Meid ootab ees käibemaksu tõusust tulenev soojusenergia kallinemine ning näib ka, et süsihappegaasikvootide ostuvajadusest tulenev märkimisväärne elektrihinna tõus. Ostma hakkame kvooti riikidelt, mis on olnud energiamajanduses säästlikumad ja edumeelsemad kui meie. Valitsuse energiapoliitka liigub seadusandliku kontrolli ebapiisavuse tõttu ummikusse.
Need on vaid osa põhjusi, miks meil on erakorraliselt kiire.
Olnuks meil praeguse seisuga tõsiselt võetav kliima- ja keskkonnasäästliku energiamajanduse kava, oleks jätkunud selle elluviimiseks ka kvoodiraha. Eesti majandus võinuks saada Euroopas ökoloogilise uuenduse teenäitajaks. Praegu oleme vaid üks korralekutsumist vajav raiskaja.
Saadikud iseseisvamaks
Eestimaa Roheliste parlamendiliikmed kutsuvadki kolleege toetama erakorralise energeetikaistungi kava.
Riigikogus on 101 liiget, kes ei ole seotud oma mandaadiga (nii ütleb seadus). Iga saadik saab otsutada, kas ta on seotud oma erakonna tahtega kõiges või teeb vahel erakonnaüleseid ja üldisest huvist lähtuvaid otsuseid. Koalitsioon soovib enda kestmist kompromisside kaudu. Kompromisside hind võib kõnealusel juhul olla energia- ja keskkonnajulgeoleku nõrgenemine. Seda me ju ometi ei tahaks?
Valitsusel on energiaasjadega kiire, kõigil teistel riikidel on sellega kiire ja ka riigikogul peab olema sellega kiire. Kui oli kiire riigikogu liikme staatuse küsimustega, siis mitu korda kiirem peab olema energeetikaküsimustega.
Võimuerakonnad ja nende murrud riigikogus erakorralist kokkutulekut ei poolda ega toeta. Loodetavalt leidub aga riigikogus üle poole liikmeid, kes peavad seda oluliseks. Erakondadel oleks ehk vaid mõnes asjas sünnis oma parlamendiliikmete sõna- ja otsusevabadust piirata. Energiajulgeoleku küsimused võiksid sellest piiramisest siiski välja jääda.
Meil pole praegu head energeetikaplaani, mis tagaks piisava kliima- ja keskkonnahoiu ning sõltumatuse. Ka seetõttu peavad Eesti sõdurid taplema ja surema naftariikides. Julgeolek on peen “tavaar”, mille importimine sõjapidamise kaudu pole just kõige arukam. Selle loomiseks on ka muid ja innovatiivsemaid võimalusi.
Energiajulgeolek on aga kaugel oskusest osta vaid kõige odavamat kütust või arutleda selle üle, kui palju aktsiaid võiks olla Eestil Leedu tuumajaamas.
Põhjusi kokku tulemiseks, head kolleegid riigikogust, on praegu rohkem kui küllaga. Erakorraline istung toimub ja otsustab, kui 18. juuli kella kuueks õhtul on üle poole riigikogu liikmeid sellest rohelistele teada andnud.
